Krunniemme

Minu jaoks on sõna "sõber" midagi nii kindlat, nii lõpliku, nii usaldusväärset, et kui ma mõtlen tagasi enda nn sõprussuhetele või vaatan laste omi, siis paneb silmi pööritama küll. Ma saan muidugi aru, et lapsed on lapsed, aga vahel nad kirjeldavad mingeid olukordi ja ma endamisi mõtlen, et "sõber küll nii ei teeks". Vahel on laps mõnest olukorrast no nii solvunud sõbra peale, et on tunne nagu maailm saaks otsa ja siis pool tundi hiljem on neil kõik okei ja juba mängivad jälle koos. Või kui üks kukub talvel jõel läbi jää, kas siis sõber jalutab lihtsalt minema?! Olgu öeldud, et seda olukorda ma mõistan väga hästi, et lapsele ei saa panna kohustust kedagi aidata või veel vähem riskida oma eluga, aga emana ma ikka ju korraks mõtlen nii. Ma ise olen kulgenud läbi elu kuidagi nii, et mul on raske öelda, et mul on sõpru. Ja muidugi on mul igasuguseid tuttavaid, aga ma ei ole kunagi olnud hull seltskonnalõvi. Ma eelistan iga kell olla väga heas sõprussuhtes ühe-kahe inim

Oma maja ostu postituses ma kirjutasin sellest, kuidas meie oleme ämbrisse astunud sellega, et me ei tegelenud aktiivselt raha kogumisega. Noorele inimesele tundub see enamasti nii kauge teema. Nagu mingi vanaema koguks omale matuseraha madratsi alla. Pealegi, kui sa oled näiteks 17, siis 45-ne on juba selline känd, et ega seal enam pikka pidu ei ole. Noorena kohustusi ei ole, tervis on mega hea ja elu on lill. Milleks siis ennustada mitukümmend aastat ette, et äkki mul on vaja kunagi korraga suuremat summat. Minus elabki kaks sellist tegelast sees. Üks ikka veel noor "elame täna" ja teine "oi pekki, aga kui külmik katki läheb?". Nagu te aru saate, siis too noor oli ikka pikalt võimul. Isegi kui mingi tagavara tekkis, siis ma olen seda tüüpi inimene, et see tagavara leiab oma väljapääsu mistahes peidukast, kuhu ma ta kinni topin. Ma ei saa öelda, et känd nüüd noore asemel võimule sai, aga vähemalt nad otsivad juba koostöö võimalusi. Kui varem oli ikka tunne, et ah m

 Kuni meie rahakott kosub järgmised kümme aastat kirjutan ma näiteks mõtetest, mis me maja ostes kaasa saime. Me elame nüüd siis ca viis km lähimast asulast eemal ja juba maja ostul meid hoiatati, et kui öösel on kõvasti lund sadanud, siis ei ole vaja hommikul tööle kiirustada. Kõik istuvad seal esimeses kurvis. Nii ongi. Vaatamata sellele, et meil käib koolibuss, siis bussivabadel päevadel võib hullu ilmaga vabalt mitu päeva aega võtta kuni tee korda tehakse. Nali on muidugi selles, et maha müüdud auto oli maastur ja loomulikult on meil teist aastat jutti nii vägev talv 😜 Majas on olemas vanad ahjud, aga neid ei ole aastaid hooldatud ja nende seisukord on selline, et neid kasutada hetkel ei saa. No ja väidetavalt ei käi siin üldiselt elekter ära ka. Arved muidugi arveteks, elame üle, kui elektrit oleks. Me oleme elanud sees veidi üle aasta ja meil on elekter ära olnud vähemalt kaheksa korda. Eelmise talve rekord oli 8 tundi. Okei, selle ajaga ei juhtu veel midagi erilist. Joogivee

 Selleks ajaks, kui me ühe konkreetse pangaga aastateks ennast sidusime oli juba september käes. Notari juures käidud, aga sisse kolida ikka ei saanud kohe. Üks suurimaid rumalusi, mida kodu otsija teha saab on käia maja vaatamas ilma ehitajata. Meie vähemalt ei jaga asjadest nii palju, et ohukohti ise kohe näha. Meie vaatame, et ah nipet näpet, mis see siis on. Teisest küljest ma kahtlustan, et kui me oleksime käinud igat maja vaatamas koos ehitajaga, siis me ei oleks siiani midagi ostnud. Samas muidugi ega ehitajaga koos ka seinu lahti ju võtma ei hakka teise inimese kodus, et vaadata täpset seisu. Ühesõnaga kasulik oleks kaasa võtta inimene, kes oskaks juhtida tähelepanu võimalikele vigadele, millega hiljem ise tegelema peate. Eriti veel, kui tegu on ca 90 aastat vana majaga, kus ilmselgelt on üllatusi igas nurgas. Need üllatused võivad minna väga kalliks maksma, ajakulust rääkimata. Samas meile tõesti väga meeldis see koht, mis on tegelikult kodu otsimisel ju üks tähtsamaid kriteer

Me olime enda arvates juba kodus. Meie kodu oli küll vanematega jagatud, aga kõik oli korraldatud enamvähem nii, et kumbki leibkond elas oma elu. Nagu sellistel juhtudel kipub olema, siis tegelikult on ikkagi raske mitmel kõval pähklil elada ühise katuse all, kui arusaamad asjadest on tihti erinevad. No ja kui me otsustasime, et me ei ole titemajandusega ikkagi veel lõpetanud, siis tekkis meil ka ruumipuuduse teema. Covidi saabumisega tekkis ootamatult palju aega, et istuda ja mõelda, millist keskkonda ma oma lastele tahan ja nii see hakkas minema... 2020a kevadel hakkasime usinasti ringi vaatama, aga meie töötasud on umbes täpselt sellised, et pealinna läheduses naljalt meile talutava hinnaga ei leia tillukest suvilatki rääkimata normaalsest elumajast. No ja mis siis... maksnud rohkem sissemaksu. Eksole?  Jaa, aga meie olime need, kes toidupoes väga soodukaid taga ei ajanud ning kuna me enda arvates olime elanud juba seitse aastat päris kodus, siis ega me ei kogunud ka just kuigi hool

 Ma ei ole varasemalt väga aru saanud blogi pidamise mõttest. Miks inimesed kirjutavad oma eraelust kõikidele? Peale kolmanda lapse sündi olen ma hakanud paljudest asjadest mõtlema hoopis teisiti ja nii sündis ka see blogi. Eelkõige kirjutatakse blogi muidugi vist ikka iseendale, aga samas ma avastasin viimase aasta jooksul, et väga palju tõstatakse teemasid millega ka mina vähemalt osaliselt samastun ning mida ma pean oluliseks jagada ka teistega.  Aga miks just Krunniemme? No näiteks selle pärast... Mingi aeg peale tirtsu sündi sattusin lugema värskete emmede vestlust teemal, kuidas keegi midagi jõuab üldse kodus teha. Kõik emmed on erinevad ja kõik, mis ei kahjusta ennast ega teisi on okei, aga mulle jäi silma üks arvamus stiilis "ma ei mõista neid krunniemmesid". Jutt käis sellest, et vabalt võib ju hommikul ärgata enne last, et ennast meikida. Ka dressides ei pidavat olema okei kodus käia, et endal ja mehel oleks ilus vaadata jne. Ja siis mul käis plaks vist peas ära, se