Möödunud sõbrapäevale mõeldes...

Minu jaoks on sõna "sõber" midagi nii kindlat, nii lõpliku, nii usaldusväärset, et kui ma mõtlen tagasi enda nn sõprussuhetele või vaatan laste omi, siis paneb silmi pööritama küll.

Ma saan muidugi aru, et lapsed on lapsed, aga vahel nad kirjeldavad mingeid olukordi ja ma endamisi mõtlen, et "sõber küll nii ei teeks". Vahel on laps mõnest olukorrast no nii solvunud sõbra peale, et on tunne nagu maailm saaks otsa ja siis pool tundi hiljem on neil kõik okei ja juba mängivad jälle koos. Või kui üks kukub talvel jõel läbi jää, kas siis sõber jalutab lihtsalt minema?! Olgu öeldud, et seda olukorda ma mõistan väga hästi, et lapsele ei saa panna kohustust kedagi aidata või veel vähem riskida oma eluga, aga emana ma ikka ju korraks mõtlen nii.

Ma ise olen kulgenud läbi elu kuidagi nii, et mul on raske öelda, et mul on sõpru. Ja muidugi on mul igasuguseid tuttavaid, aga ma ei ole kunagi olnud hull seltskonnalõvi. Ma eelistan iga kell olla väga heas sõprussuhtes ühe-kahe inimesega mitte suhelda kümnete inimestega. Ei meeldi mulle muidugi ka mingid suured peod. Ma ei saa öelda, et mulle ei meeldiks inimesed, aga mulle väga meeldib olla seotud ja keskendunud inimesega, kellega ma suhtlen ning paraku nii ma paljudega korraga küll ei jaksa. Sõprus on usalduslik suhe ja usaldust ei jagata igaühega. Ei teagi, kust see tuleb. Praegu ma olen ka tihedas suhtluses kahe-kolme inimesega ja mulle tundub, et oma parima sõbraga ma olen lausa abielus.

Mul oli ka muidugi üsna range kodune kord. Üritasin, mis ma üritasin nihverdada, aga ikka tuli sellest rohkem jama kui asi väärt oli. Nüüd ma muidugi olen üsna sarnane lapsevanem ka ise. Hirm, et lastega midagi juhtub või nad mingi rumalusega hakkama saavad on nii halvav, et raske on neid lasta maailma avastama. Õnneks on nad muidugi veel üsna noored ka. Mul on aega harjuda selle mõttega, et neil ka elu on. Äkki sellest ka see privaatsust ja väiksemaid seltskondi armastav olek?! No, et kui mind ei lubatud pubekana klassikaaslastega kuskile nädalavahetuse peole, siis ma ei oskagi nüüd suures seltskonnas olla? Samas ma ei saa öelda, et ma sellest puudust tunneksin või tahaksin lällamas käia kuskil. Äkki siin ongi uinuvas olekus minu tulevane keskeakriis 😉

Aga jah, ilmselt ei aidanud kaasa ka see, et ma juba keskkooli ajal tutvusin oma tulevase abikaasaga. Siis ju jätkub ka silmi ja kõrvu kohe ainult teineteisele. Ja kui sa oled esimese lapse sündides alles 21 ning sinu sõbrad veel alles möllavad, siis ilmselgelt pikalt nendega midagi sõbrustada enam ei ole. See ei ole muidugi alati nii ja ma tahaks loota, et ma ikka ainult titemajandusest ei rääkinud 24/7. Samas no ei olnud minul nii, et jätan beebi vanaemaga näiteks ja lähen sõbrannaga peole. Ma tahan ise olla maksimaalselt oma lastega koos ning mul ei ole siiani kahju nende ära jäänud pidude pärast. Lapsed nii lühikest aega väiksed nunnukad. Korraks pilgutad ja juba on nad 14. Et siis... sinna jäid mu tite-eelsed sõbrad.

Aga mis sellest? Kas inimesel peavadki olema samad sõbrad lasteaiast saati? Ma ise muidugi eelistaksin seda küll, aga kui sul on raske leida ühist teemat ja suhtluse algatamine on kuidagi sunniviisiline...Ma ei viitsi olla pidevalt suhtluse algataja. See on kahesuunaline tee ning kui ma üks, kaks, kolm korda olen algataja, siis neljandat korda ma ei viitsi. Ma vist tahan ka tunda, et mind vajatakse ja minu vastu huvi tuntakse. Muidugi, kui juba on selline suhtlus, siis ega see ei olegi sõprus. Sõpradel peab olema ühiseid jooni ning paraku elu jooksul me muutume ja neid ühiseid jooni võib tekkida ja kaduda erinevate inimeste vahel. Nii ongi mul kujunenud välja mõned head sõbrannad, kellega suhtlen titemajanduse ajast ning üks, kellega olime mõnda aega töökaaslased. Et siis jah... huvitav, kuidas läbi elu muutub sõpruse tähendus.