Krunniemme

 "Märkidesse" usute? No, et kui näed mingit konkreetset numbrit kellal ja sel ajal midagi soovid, siis see kindlasti täitub? Või näiteks, et sinu ees teed ületanud must kass toob halba õnne? Eelmiste elanike poolt majja jäetud peegel toob halba õnne? Täiendage nimekirja igaüks oma "märkidega" nagu soovite. Ma tahaks öelda nüüd siia väga selgelt, et ma usun või veel selgemalt, et ma ei usu. No tegelikult on nende "märkidega" mul nii, et ma üldiselt leian, et me ise oleme oma õnne sepad. Samas kui otsida, siis leiab igale asjale mingisuguse müstilise seletuse. Jube hea on siis ju halvas juhtumises süüdistada mingit kõrgemat jõudu. Tegelikult olid ise loll. No näiteks lindude lendamine vastu kodu akent pidavat ka mingit paha asja tähendama, ma olen nagu kuskilt kuulnud. Aga meie majal on mingi mustmiljon akent ja me elame maal, siin ongi totaalne linnupark. Pesitsusajal ei saa oma aiaski rahus ringi liikuda, sest pääsukesed, rästad, kuldnokad ja muud tegelase

Kuna ma olen raskekujuline merehaige, kelle kõige mugavam viis reisimiseks on isiklik auto ja eelistatavalt ise roolis ka, siis mul ei ole just palju võimalusi maailma avastamiseks. Lennukiga olen ma lennanud täpselt kaks korda, Taani ja mõned päevad hiljem koju tagasi. Peale sinna lendu istusin ma vist 1,5 tundi tee ääres äärekivil maas, sest mul oli lihtsalt nii mega halb olla, aga samas tagasilennul ei olnud mul mitte midagi viga. Laevaga/paadiga/praamiga on minu lagi sõit Saaremaale (rahuliku ilmaga) ja kiirkaatriga Aegnale (5 minutit sõitu). Paradoksaalsel moel mulle siiski väga meeldib ringi liikuda, näha uusi kohti ja vaatamata merehaigusele tahan ma olla maksimaalselt palju just veekogude ääres. Oleme tavaliselt pulma-aastapäeva paiku käinud Saaremaal puhkamas lastega (jaaaa, meie olemegi need hullud, kes isegi nn pulmareisile läksid koos kahe väikese poisiga). Covid (mis sulges kõik uksed ning  tühistas ka meie Norra reisi) ja tirts (kes ei salli pikki autosõite) lõid meie tra

Investeerimine on olnud valdkond, kuhu minusugustel madalapalgalistel asja ei ole. See on jäänud ikka hoopis teist masti härrade/prouade pärusmaaks. Ulmeäge on see, kuidas nüüd kraanid lahti on läinud. Kraanid mitte ainult rahalises mõistes ja üldse mitte mingi töötasu mõttes vaid meeletu kogus infot raamatute, artiklite, panga poolt välja töötatud veebilehtede kujul. Facebookis on erinevad grupid jne jne jne. 2019a finantskirjaoskuse uuringus toodi välja, et pikaajalise kogumise ja investeerimisega tegeleb ainult 12% elanikkonnast. Tänaseks on see arv vast juba kerkinud. No kindlasti on, kui nii palju võimalusi on toodud juurde ning investeerimisega saab hakata tegelema ka pisikeste summadega.  Aga kuulge, me ju tegeleme tegelikult väga paljud siiski investeerimisega. Ma olen üks nendest, kes kunagi tegi endale teise pensionifondi ja põhimõtteliselt unustas selle. No jälle... noor ja elu on lill, koguaeg on teiste asjadega kiire jne. See oli mingi kohustuslikus korras tehtav asi, pang

 Ma oma eelmises postituses väljakutsete kohta küsisin soovitusi matkaradade osas, sest mul on ju uut kleiti vaja. Mäletate jah? Ootasin, mis ma ootasin, aga soovitusi ei tulnudki. Ei tea, kas matkarajad on samasugune riigisaladus nagu seenemetsad, aga ma siis otsisin veel mõned endale sobivad rajad ise. Üks nendest oli Äntu Sinijärve (ja nende teiste järvede) ümber kulgev rada. Seal on vist võimalik käia lühemat ja pikemat tiiru. Me kolasime kaaslasega sel korral lühemat rada läbi ja sellest oli meile küll. Meil on nendest matkaradade avastamistest kujunenudki mitte mingi spordiüritus vaid kahe kolmelapseema akude laadimise päevad. Uued kleidid võivad oodata, sest olgem ausad, me armastame oma abikaasasid, lapsi, lemmikloomi ja seda hullumaja, mis suurema perega kodus toimub, aga vahel on väga vaja olla omaette. Vahel on väga vaja jagada oma mõtteid ja kuulata teise samasuguse mõtteid. Aga rajast siis... päris huvitav... järved on mega ilusad! Rada oli kohati niidetud ja sai normaalse