Rahatarkusest veel

Investeerimine on olnud valdkond, kuhu minusugustel madalapalgalistel asja ei ole. See on jäänud ikka hoopis teist masti härrade/prouade pärusmaaks. Ulmeäge on see, kuidas nüüd kraanid lahti on läinud. Kraanid mitte ainult rahalises mõistes ja üldse mitte mingi töötasu mõttes vaid meeletu kogus infot raamatute, artiklite, panga poolt välja töötatud veebilehtede kujul. Facebookis on erinevad grupid jne jne jne. 2019a finantskirjaoskuse uuringus toodi välja, et pikaajalise kogumise ja investeerimisega tegeleb ainult 12% elanikkonnast. Tänaseks on see arv vast juba kerkinud. No kindlasti on, kui nii palju võimalusi on toodud juurde ning investeerimisega saab hakata tegelema ka pisikeste summadega. 

Aga kuulge, me ju tegeleme tegelikult väga paljud siiski investeerimisega. Ma olen üks nendest, kes kunagi tegi endale teise pensionifondi ja põhimõtteliselt unustas selle. No jälle... noor ja elu on lill, koguaeg on teiste asjadega kiire jne. See oli mingi kohustuslikus korras tehtav asi, pangatädi (ilmselt)  soovitas nii ning sinna see jäigi. Nüüd tagant järgi tarkus on, et oleks võinud ikka rohkem süveneda. Ma olen väga kindel, et minusuguseid on veel. Inimesed, see on teie raha, teie tulevik. Kedagi ei huvita see rohkem kui teid. Ma muidugi teen vahel nalja, et mul kodus juba kasvab kolm pensionisammast, aga tundub nagu paljud mõtlesid seda tõsiselt. Tihti on samad inimesed suhtumisega nagu laps oleks nende omand, aga huvitav, kas nad sellele ka mõtlevad, et mis siis saab, kui see laps täisealiseks saades neist enam ei sõltu ja kasutab oma vabadust jalga lasta. Üks asi on see, kui vanematel tekivad ootamatult mingid raskused , aga loota sellele, et noor inimene jätab oma elu sinna paika ja hakkab sind ülal pidama... no ma ei tea. Ma pigem loodan, et ma suudan oma lapsed kasvatada selliseks, et nad käivad mul külas ja helistavad mulle niisama lobisemiseks ja oma elu jagamiseks. 

Nüüd on muidugi infost selline üleküllus, et ei teagi kust alustada. Mina näiteks alustasin sellest, et sirvisin läbi raamatu "Alustava investori käsiraamat", mille on kirjutanud Taavi Pertman. 

Teiseks sai lapatud läbi Kristi Saare teos "Kuidas alustada investeerimisega". See sõna "investeerimine" tundub ikka kuidagi kauge ja teemaväline minu jaoks. Sellest, et ma nüüd oma pensionisammast paremini valin või äkki isegi tean midagi indeksitest ei tunne ma end ikka mingi investorina. Mida ma aga tunnen on see, et selliste raamatute lugemisega avardan ma oma mõttemaailma ja õpin juurde elementaarset rahatarkust. Mis ma öelda tahan sellega? Nende raamatute pealkirjad on praegu palju elevust tekitava sõnaga, aga reaalsuses seletavad need sulle lihtsalt igapäevaseid mõtteid, mille suunas peaksime me kõik liikuma. Need raamatud on huvitavad ka siis, kui sul ei ole plaani saavutada hiiglasliku portfelli. 

Ma tahaks loota, et avatum suhtlus raha teemal ühiskonnas alates algklassidest viib selleni, et järgmised noored tunnevad ennast kindlamini, oskavad valida endale pensionisammast targemini ja planeerivad oma elu nii, et nad saavad nautida vabadust endale sobival ajal, mitte siis, kui riiklik pensioniiga kätte jõuab.