Kuidas saata viisakalt kaugele ja pimedasse?
Siin ei ole midagi asjaliku lugeda. See on lihtsalt vahutamise postitus, sest viimasel ajal on kuidagi kogunenud seda tunnet, et mul on vaja koolitust, kuidas saata inimesi kaugele ja pimedasse kohta nii, et nad saaks oma piiride ületamisest aru, aga ei solvuks. Ei taha ju kellelegi haiget teha, aga mõned asjad lihtsalt ei ole igaühe asi kommenteerida. Sa ei tea, mida sa oma kommentaariga tekitad.
Alles ma jaurasin teemal, et kui raske on olla lihtsalt sõbralik ja nüüd ma otsin nõuannet, kuidas mitte olla sõbralik. Mõni aasta tagasi katkestasin sõbrannaga suhtluse jupiks ajaks, sest ma ei saanud aru tema käitumisest ja mul oli kangesti vaja teda õpetada. Okei, sellest konkreetsest situatsioonist saime lõpuks üle, sest ma leppisin sellega, et igaüks teeb oma eluga, mis tahab ja mis see minu asi on moraali ja eetikat kellelegi pähe taguda. Lõppude lõpuks, mis on minu jaoks eetiline ei pea seda olema teise inimese jaoks... väga tundlik ja segane teema. Selles eluosas suudan juba enamvähem vaikida, las teeb mis tahab. Aga ega ma siis muidu vaikima ei ole õppinud.
Klassika on nn diagnooside panemine. Teate küll, et kui keegi midagi kurdab, lihtsalt räägib, siis hullult on vaja ju lahendama kukkuda. Kui keegi kurdab mingeid tervise sümpomeid, siis arstile mineku soovitusega koos ikka paneks ju ise diagnoosi igaks juhuks ära. Mingi hetk sõbranna siis märkis ära minu sellise käitumise kommentaariga stiilis "aitäh doktor". Saatis mu viisakalt kaugele ja pimedasse oma diagnoosiga vist. Püüan sellest edaspidi hoiduda, aga no väga hästi alati ei õnnestu muidugi. Vahel tahab ju inimene lihtsalt kurta, lihtsalt ära rääkida. Ta ei palu, et sa talle 120 korda meeldetuletaksid, et tal on stress, ei ole. Sa ei tea, mis ta elus päriselt toimub... Õnneks ma ise saan oma sellisel käitumisel aina tihedamini sabast kinni.
Mis meil viga on, et me teistele aina soovitusi, lahendusi, diagnoose pakume? Endal on elud nii ideaalsed või kust tuleb see õigus kommenteerida, kuidas keegi elama peab? Mind ajab suht närvi küll, kui keegi kommenteerib kuidas mu elamine võiks olla. Mitu vetsu võiks olla, miks sauna ei ole, miks ahi on nii, miks seinad on hallid, miks lill seisab siin, võta kanad, pane hasvuhoone, auto on koledat värvi... saite aru küll. Kas sa inimene oled minu nahas? Kas sa tead, mis hinnaga see kodu loodud sai? Kas sa tead minu maitset või minu pere vajadusi ja võimalusi? Märkasin muidugi, et põhilised kommenteerijad on need, kellel endal ei ole sedagi. Ja üldse, kas ma küsisin kommentaare? Nüüd jääb mulje, et aga millest siis üldse rääkida, midagi mulle öelda ei või. Mina harjutan ennast teadlikult nägema inimestes positiivseid asju. Muidugi on neid, kes aastaid vinguvad samal teemal ja midagi enda abistamiseks ette ei võta. Sellistes olukordades on lahendus üks... ei pea suhtlema sunniviisiliselt, kui üldse ei klapi. Aga muidu... muidu ei ole ju raske näha "oh äge, sul on seinavärv valitud neutraalne, saad mõnusalt mängida toas teiste värviliste detailidega" või "sul on ägedad julged värvid elutoas". Ei ole ju raske?! See, et sa ise nii ei teeks ei tähenda seda, et teise inimese elamises see hea ei ole.
Minu meelest veel üks tundlik teema, milles ei peaks keegi midagi kommenteerima, laste saamine. See vist ei saa ka kunagi läbi. Mul on juba neid kolm ja ikka kuulen tihti küsimust, millal neljas tuleb. Äkki kolm ongi minu jaoks piisav? Äkki ma hullult tahan, aga ma rohkem ei saagi lapsi? Hellake olen, ma tean, aga aastatega kuidagi koguneb seda teadmist ja kogemust, et inimeste elud on erinevad ja viisaka naeratuse taga võib inimeses olla tugev valu. Oma totrate küsimustega võime raputada soola sellele haavale, mida ei ole vaja torkida.
Oma päriselt lähedaste inimestega saab muidugi arutada asju vabamalt, igas teemas, aga ma pean ülaltoodud näidetega silmas just neid... mitte nii lähedasi sõprusi. Vist hakkas kergem :)
Kommentaarid
Postita kommentaar