Postitused

Väljakutsetest

Kujutis
 Iga natukese aja tagant hakkab mul vist igav, sest mu aju hakkab selle iga natukese aja tagant genereerima mingeid ideid, et milles võiks endale väljakutse esitada. Põhiliselt on need muidugi seotud sellega, et mulle ei meeldi kaalul kuvatud number, vähene võhm või minu peegelpilt. Ja nii ma siis mõtlen endale midagi stiilis:  kui võtan viis kilo alla, siis luban endale mõne uue (äkki isegi kalli) kleidi; käin iga päev viis kilomeetrit; sõidan kolm korda nädalas rattaga 30 km; lõpetan liha söömise jne jne jne Saite aimu jah? Sest nii väga, kui ka ei pooldaks ma kogu seda bodypositivity liikumist (mis on super hea suures plaanis ja vajaks üldse eraldi postitust), siis kuskil on siiski reaalsus. Kuskil on siiski see, et ma võin teha rahu oma ümara kujuga, aga fakt on, et see ümara kujuga kaasnev kaalunumber ei tee näiteks teps mitte head minu organitele, liigestele jne.  No vot nii sai alguse ka see järgmine lugu... Peaks liigutama ennast tihedamini, aga üksinda on ju igav ja mingi suur

Voodis sinu mehega...

Kujutis
Minu mehega voodis? Või sinu mehega voodis ikkagi?  Armukese märkmed on kirja pannud Nika Nabokova ning tõlkinud on need Urmas Alas. Olles raamatu läbi lugenud jõudsin ma järeldusele, et ega see armuke ei pruugi olla üldse mehega voodis. Raamatus on küll meestele suunatud vist umbes üks peatükk, aga tegelikult võib raamatut laiendada mõlemale soole terves ulatuses. Minu meelest vähemalt kehtivad needsamad mõtted nii meestele kui naistele. See raamat sattus minu kätte puhtalt soovitusele tuginedes ja praeguseks olen ma juba oma krimkade juures tagasi. Et siis... armukese märkmed... porri ei ole. Need ei ole NEED märkmed. Jutt käib sellest, miks inimesed üldse astuvad suhetes üle selle piiri, kus seltskonda tuleb keegi kolmas ilma, et kõik osapooled sellega nõus oleksid. Kangesti tahaksin öelda, et see piir on ju nii jäme ja tume, et seda ei ole võimalik märkamatult ületada, aga ma vist olen kuskil juba kellelegi maininud, et peale kolmanda lapse sündi ma olen hakanud aru saama osadest a

Sobrame minu rahakotis

Kujutis
Mis asi see on, et mõnel on kohe vaja lugeda üle teise inimese rahakotisisu? Kui see nii põnev on, siis õpi vastav amet ja tee selle põnevusega midagi tarka. Või hangi endale lihtsalt ise elu. Mida ma siin jälle vahutan? Kaua ma siin ikka viisakaid tekste rahatarkusest vorbin (üks on mustandites veel). Asju, mis näpud sügelema panevad on tegelikult teisigi. Et siis... vahutan. Vahutan, sest üks härra otsustas minu fotoalase reklaami all võtta sõna teemal, et kui palju ma ühe fotosessiooniga teenin. Tegi enda arvates mega arvutuse eksides juba algandmetes ning teatas tähtsalt, kuidas talle ei meeldi "põhjendamatu ahnus". Enne seda väidet ma mõtlesin lihtsalt, et okei, inimesed saavadki asjadest erinevalt aru ja inimesed, kes fotograafide teenuseid kasutavad mõistavad tegelikult küll, kust tuleb hind. Aga peale seda ahnuse kommentaari viskas mul ka üle. Ma väga püüan olla viisakas ja kannatlik, aga kuidas on võimalik, et täiskasvanud inimene ei näe oma ninaotsast millimeetritki

Vankriralli

Kujutis
Facebookis on selline tore grupp nagu Kärusõltlased. Ma ei oleks arvanud, et mul sinna asja on, aga no vot on. Tirtsu ja poiste vahel haigutab ju koguni kümme aastat. Vankrid on ilmselgelt veidi muutunud juba selle aja peale. Ma tegelikult arvasin juba peale teise lapse sündi, et KUI ma kunagi üldse otsustan saada kolmanda, siis ma tahan täie rauaga nautida kogu protsessi nullist ja selle juurde käiks ka megailus lumivalge nahast pirakas Emmaljunga. Nii umbes tuhande eurone vanker ühesõnaga. No, et ikka viimane hapupiimane ja pealegi pesamuna saab parimast parima, korralik klišee nagu aru saate. Poistel oli ka omal ajal kõik väga hästi. Neil olid Gessleini vankrid, mis tol ajal (issver, millal ma nii vanaks sain, et ma mõtlen "tol ajal") olid Emmaljunga hinnaklassis ja megamugavad. Mulle vähemalt väga meeldisid.  Mis siis tegelikult sai? Tegelikult selgus, et ega NEID Emmaljungasid väga nagu tänapäeval enam ei olegi ja tutika ost tundus üldse kuidagi totter, sest neid on järe

Kriitik

Kujutis
Meil on olemas igasuguseid kriitikuid. Küll teatri, kunsti või muusika valdkonnas, aga mina hakkan järgmises elus klienditeeninduse kriitikuks. Mind nimelt ikka veel üllatab kohati meie klienditeeninduse tase. Inimesed teevad tööd, loovad oma ettevõtteid, aga kliendiga suhelda ei oska. Ma ei laula seda laulu, et klient on kuningas. Muidugi mitte, aga kui sa juba inimestega tööd teed, siis võiks tiba rohkem sellele ka tähelepanu pöörata, kuidas sa nendega suhtled. Kuidas sinu ettevõtte inimestele tundub?! Kas ma tunnen end oodatuna või ma tarbin sinu teenust ainult selle pärast, et see on näitaks teistega võrreldes palju odavam. Kas sa tahad, et sinu juurde tuldaks, sest sinu juures on hea või selle pärast, et rahakott mujale ei luba minna. Mind ei häiri üldse, kui toidupoe kassas (või mistahes teise koha kassas) teenindaja mulle ei naerata, aga teretamist eeldan küll. Mina muidugi ei saagi oodata laia naeratust, sest ma ise ei ole eriline rõõmurull 24/7, aga teretan ja tänan ning telef

Downgrade või upgrade...

Kujutis
Sain üle pika aja kokku endise trennikaaslasega, kes elab minust "veidi" erinevat elu. Meie trenniteed läksid lahku, kui ma raseduse tõttu pidin koormusega tagasi tõmbama. Just enne seda ma jagasin temaga oma mõtteid seoses kodu otsinguga ja kui lootusetu meie seis tundus. K on alati hästi positiivselt meelestatud ja suhtub asjadesse stiilis... kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Selliseid inimesi peabki enda ümber hoidma, sest nemad innustavad ka teisi edasi pusima oma unistuste kallal.  No ja nii ma siis jagasingi oma suurt rõõmu selle üle, et saime lõpuks oma kodu kätte kuigi pidime selleks minu auto maha müüma ning ostma teiseks autoks oluliselt odavama asemele. Me olevat teinud downgrade (auto osas). Sellele järgnes lühike vestlus teemal, et K on teinud upgrade ja soetanud endale veel mõnusama auto (juba ta eelmine auto oli minu liigast kaugel väljas). Nooremana oleks mind tabanud väike kadedusesööst, no selline loomulik. Kes meist ei tahaks olla pikem, saledam,

Kontrollifriigid

Kujutis
Emmede üksinduse postitust kirjutades hakkasin mõtlema, et emmede tohutu vastutustunde taga peidab end nähtavasti üks korralik kontrollifriik. Vähemalt, kui ma mõtlen enda tuttavatele ja iseendale, siis meil on lausa vastav geen vist sisse kodeeritud. Me saame aru (enamasti) oma kontrollihullusest, aga ega me väga nagu ei muuda ka ennast. Mind ümbritsevad hästi  asjalikud ja hakkajad naised. Naised, kes on harjunud korraldama terve pere elu. Nad on harjunud asjatama lastega, otsustama kõikvõimalike asju ja siis üks hetk avastavad end punktis, kus ise ei jaksa ja ülejäänud pere on kasvatatud abituteks.                                                             Lastega on muidugi nii, et nendele tuleb vastutust tegude eest jagada ikka vastavalt eale. Hmm, noh tegelikult tuleb seda muidugi teha ka täiskasvanutega. Okei, mitte ehk vastavalt eale vaid pigem võimetele. Aga tagasi laste juurde... Iga ema vist teab, et laps ei leia üles sokke seistes lahtise sokisahtli ees. Kuidas me selleni