Eneseohverdus

Lugesin ajakirja Eesti Naine novembri väljaandest lugu sellest, kuidas üks ema julges viimase kohukese ära süüa. Loo sügavam moraal oli, et naised on kodeeritud olema eneseohverdaja rollis. Kõik mõeldakse eelkõige teiste pereliikmete heaolu nimel ja seda peetakse iseenesest mõistetavaks. Samas, mis eeskuju me anname sellega oma tütardele.

Ma ei saa uhkusega öelda, et mina olen kaa selline ema, kes iialgi viimast kohukest ära ei söö. Söön, tuima näoga söön. Vabalt võin paki krõpse ka nahka pista nii, et veits on süümekaid, aga jään elama. Poisid ei imesta isegi. Samas ma suudan seda teha, sest neil on küllalt ka ilma selle ühe kohukeseta tegelikult kõike. Me ostame nänni koju ja nad laristavad ka oma taskuraha krõpsude ja pepsi peale. 

Mingi hetk peale tirtsu sündi mulle koitis, et nii ei saa elada, et ma enda peale ei mõtle. Tirts oli 24/7 minu küljes. Ma jalutasin 4-5 tundi (apsull iga ilmaga), et ta magaks või rippus ta minu küljes toas. Nii mitu kuud, umbes 11 või nii. Ja kuigi ma ju teadsin juba kahe lapsega, mida tähendab lapse sünd, siis ikka tekitas pinget, et ma ei saa hingata ka ilma ühe pisikese loata. Mu keha andis mulle pingest aegajalt märku. Korra kuus tõusis mul palavik, üheks päevaks, mitte midagi muud ei olnud viga. Tasapisi õpetas mu keha, et ma ei pea ennastohverdavalt üksi möllama. Kamandasin poisid korda mööda vankriga maja ette jalutama. Ise pikutasin ja jälgisin neid aknast, kontrollifriik ikkagi. Sellest tegelasest enda sees ma kirjutasin siin

Kas ma õppisin midagi? Eriti vist mitte, sest kui ma nüüd lapsehoolduspuhkuselt tööle läksin, siis hakkasin jälle stressama nagu segane. Kolme kuuga olin ennast segaseks mõelnud. Ma mõtlen lakkamatult, kas poisid ikka koolibussile jõuavad, kas tirts sööb/magab hoius, mis õhtusöögiks teha, kas ma tirtsule õigeks ajaks järgi jõuan, kas tirts liiga kaua hoius ei ole, kas maja remondifondi peaks rohkem säästma, kas kas kas.... kõik see selle taustal, et ma alustasin nullist uues ettevõttes ja valdkonnas, millest mul ei ole halli aimu ka, aga ma seadsin endale samad nõudmised nagu eelmises kohas, kus ma olin töötanud üle viie aasta.

Kui ma siis nüüd tundsin, et kehas on midagi valesti ja jõudsin perearsti kabinetti, siis peale uuringuid ja pikka vestlust ta küsis, kas annab psühholoogi saatelehe. Ei, ei ole vaja, ma juba sain ise ka aru, et ma loll olen.