Kontrollifriigid

Emmede üksinduse postitust kirjutades hakkasin mõtlema, et emmede tohutu vastutustunde taga peidab end nähtavasti üks korralik kontrollifriik. Vähemalt, kui ma mõtlen enda tuttavatele ja iseendale, siis meil on lausa vastav geen vist sisse kodeeritud. Me saame aru (enamasti) oma kontrollihullusest, aga ega me väga nagu ei muuda ka ennast. Mind ümbritsevad hästi asjalikud ja hakkajad naised. Naised, kes on harjunud korraldama terve pere elu. Nad on harjunud asjatama lastega, otsustama kõikvõimalike asju ja siis üks hetk avastavad end punktis, kus ise ei jaksa ja ülejäänud pere on kasvatatud abituteks.

                                                

Lastega on muidugi nii, et nendele tuleb vastutust tegude eest jagada ikka vastavalt eale. Hmm, noh tegelikult tuleb seda muidugi teha ka täiskasvanutega. Okei, mitte ehk vastavalt eale vaid pigem võimetele. Aga tagasi laste juurde... Iga ema vist teab, et laps ei leia üles sokke seistes lahtise sokisahtli ees. Kuidas me selleni jõuame? 

Mina näiteks olen jõudnud läbi selle, et ma olen nende titendusest saati otsustanud, mida selga panna, kuhu istuda/astuda, millal süüa, mida süüa, millal magada, kui kaua magada jne jne jne. Mina olin ju nende sünnist saati igapäevaselt nendega koos. Mingi hetk ma ilmselgelt ei ole osanud tõmmata pidurit ja nüüd on mul pubekad, kes ei tule selle peale, et võiks nõud ära pesta, oma tuba koristada, prügi välja viia, mustad riided põrandalt ära korjata ja pesukorvi viia jne. Iga samm tuleb ette öelda. Nad võivad seista pesuresti juures ja mitte leida seal kuivavaid särke.

            

Noorem tuli üks päev minu juurde kurtes, et tal ei ole ühtegi särki selga panna. Sahtlis olevat ainult koolisärgid ja trennisärgid, aga mitte ühtegi tavalist puuvillast särki. Mitte ühtegi! Läksin siis ikka ise kontrollima. Sahtlis oli NELI otsitud särki. Oleksin võinud ta muidugi saata lihtsalt pusaga, ilma särgita välja. Miks ma ei teinud seda? Sest teised emad vaataksid, et issand jumal, vaene kodutu laps. Millal ta viimati süüa sai üldse?!

Sama kutiga hakkasime tegema smuutit. Ise ütlesin, et hakaku tegema ja ta väga hea meelega hakkaski. Jõudis banaani viilutamiseni. "Kui suurteks tükkidest on vaja viilutada?" Ma siis vastu, et näe umbes sellisteks. Kutt seisis kõrval ja tõdes, et nojah, tegidki jälle ise ära. Babahh, isegi laps sai aru, et ma tegin asja, mida ei olnud vaja ju teha. Ta oleks vabalt hakkama saanud ise ka, kui ma oleksin lihtsalt öelnud "nii suurteks, et topsi mahuvad".  Ise tahan, et neist kasvaks iseseisvad inimesed, aga samas hakin nende iseseisvust hommiku-, lõuna- ja õhtusöögiks.

Sõbranna läks titega suuremate laste koolibussile vastu. Üks lastest oli jätnud õhukese jope alla pusa panemata, aga koduni oli veel jupp maad jala ka vaja kõmpida. Õnneks oli titel vankris tekk, mille sai ümber tõmmata. Siin muidugi on ka see, et ega sa siis ei lase ju lapsel haigeks külmetada, aga sarnane olukord ei ole ka seal peres üldse mitte ühekordne.

Neid näiteid on miljon ja lapsed lasteks, aga sama me teeme ju ka oma meestega. Peres on muidugi normaalne see, et me peseme ikka kõikide pereliikmete pesu ja kokkame õhtusöögi ka ikka kõikidele. On loomulik ja armas hoolimine, kui me paneme abikaasale tööle võtmiseks valmis lõunasöögi karbi, aga mingi hetk me muretseme ise ka selle eest, et eelmise päeva karp saaks autost tuppa ja nõudekas puhtaks. Kuskil on mingisugune piir, kus üks vastutab kõikide heaolu eest millegi pärast rohkem, kui teised. Kus see piir on? Kas keegi palun näitaks mulle? Kust tekib see nn õpitud abitus? Kas see saabki tõesti alguse sellest, et ühel hetkel kontrollifriik meie sees lihtsalt võtab võimu ja kui talle ei alluta, siis võtab vihast silme eest mustaks?

Mõned nendest olukordadest on muidugi põimitud ka sellega, et mida küll teised meist arvavad. Millegi pärast, kui viiendik saab korduvalt märkuse, et tal on mall puudu, siis ma tunnen korraks küll, et äkki õpetaja arvab, et meil ei ole malli. On, vähemalt kolm või neli! Või näiteks sõbranna tütar õppis ise tegema hobusesaba. Nooo see pats nägi välja nagu oleks tehtud kolm päeva tagasi. Sõbranna jaoks oli mega pingutus seda mitte teha uuesti ise, et laps ei näeks välja nagu hüljatu. Ma tahaksin olla küll kõikvõimas, keda üldse ei kõiguta teiste arvamus, aga no nats nagu ikka tahaks ju küll, et lastekaitsel minu vastu huvi ei tekiks. Ja nii me siis rööprähkleme aina edasi.

Heh... nagu see postitust kasvas välja emmede üksinduse postitusest, siis nüüd seda kirjutades tabas mind mõte, et kui paljud naised on nii tublid vastutajad oma laste eest, siis kuidas meil on ometigi nii tohutult palju naisi, kes on finantsides sõltuvad meestest. 😕