Krunniemme

Sain üle pika aja kokku endise trennikaaslasega, kes elab minust "veidi" erinevat elu. Meie trenniteed läksid lahku, kui ma raseduse tõttu pidin koormusega tagasi tõmbama. Just enne seda ma jagasin temaga oma mõtteid seoses kodu otsinguga ja kui lootusetu meie seis tundus. K on alati hästi positiivselt meelestatud ja suhtub asjadesse stiilis... kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Selliseid inimesi peabki enda ümber hoidma, sest nemad innustavad ka teisi edasi pusima oma unistuste kallal.  No ja nii ma siis jagasingi oma suurt rõõmu selle üle, et saime lõpuks oma kodu kätte kuigi pidime selleks minu auto maha müüma ning ostma teiseks autoks oluliselt odavama asemele. Me olevat teinud downgrade (auto osas). Sellele järgnes lühike vestlus teemal, et K on teinud upgrade ja soetanud endale veel mõnusama auto (juba ta eelmine auto oli minu liigast kaugel väljas). Nooremana oleks mind tabanud väike kadedusesööst, no selline loomulik. Kes meist ei tahaks olla pikem, saledam,

Emmede üksinduse postitust kirjutades hakkasin mõtlema, et emmede tohutu vastutustunde taga peidab end nähtavasti üks korralik kontrollifriik. Vähemalt, kui ma mõtlen enda tuttavatele ja iseendale, siis meil on lausa vastav geen vist sisse kodeeritud. Me saame aru (enamasti) oma kontrollihullusest, aga ega me väga nagu ei muuda ka ennast. Mind ümbritsevad hästi  asjalikud ja hakkajad naised. Naised, kes on harjunud korraldama terve pere elu. Nad on harjunud asjatama lastega, otsustama kõikvõimalike asju ja siis üks hetk avastavad end punktis, kus ise ei jaksa ja ülejäänud pere on kasvatatud abituteks.                                                             Lastega on muidugi nii, et nendele tuleb vastutust tegude eest jagada ikka vastavalt eale. Hmm, noh tegelikult tuleb seda muidugi teha ka täiskasvanutega. Okei, mitte ehk vastavalt eale vaid pigem võimetele. Aga tagasi laste juurde... Iga ema vist teab, et laps ei leia üles sokke seistes lahtise sokisahtli ees. Kuidas me selleni

Minu esimene poja oli hullult rahutu tüüp. Ta magas ainult liikuvas vankris ja nii ma aina tatsasin. Esimesed nädal aega peale koju jõudmist kussutasime teda mehega korda mööda ööd läbi, sest ta ei olnud nõus mingil juhul voodis olema. Ta hakkas kõndima seinte toel, sest ma ei jaksanud teda enam süles tassida, aga tal oli vaja iga hinna eest minu sabas käia kodus. Kas mul oli raske? Ei olnud. See oli loomulik osa minu elust. Tundus, et kui ma temaga hakkama saan, siis võib neid tittesid sama hästi ka kümme olla. Mind ei üllata millegagi. No ja siis saabus teine kutt. Kaheksa kuud ainult magas kuni võttis jalad alla ja siis... ja siis ma tegelesin viis aastat ainult tema elus hoidmisega. Temaga juhtus pidevalt midagi. Pidevalt! Kas mul oli raske? Ei olnud.  Mul on vist mälulüngad, sest nüüd kui saabus tirts, siis ma ei saa aru, kuidas mul ei olnud raske. Kahe lapsega ma olen ju näinud igasuguseid asju, aga preilna suudab üllatada. Üllatada mitte ainult oma harjumustega vaid ka nende emo

 Rahatarkuse postituse jätkuks.... See ütlus, et väiksed lapsed, väiksed mured ja suured lapsed, suured mured vastab vist tõesti tõele. Kui poisid pisikesed olid, siis muidugi oli kalleid oste nagu vanker või voodi, aga nende enda poolt nö tellimusi ei tulnud. Nüüd jällegi pubekatel on ju ulmelised soovid: trikirattad, trikitõuksid, mänguri arvutid, mängukonsoolid, taskuraha jne. Ega siis tavapärased asjad nagu koolitarbed, riided, söök, meelelahutus ei ole ka kuskile kadunud. Lapsevanemana ma olen koguaeg kahe vahel. Ühest küljest tahaks ju neile kõike võimaldada ehk lihtsalt osta, et näha nende rõõmsaid nägusid. Teisest küljest... mida ma neile sellega õpetaksin? Et raha kasvab puu otsas?   Õnneks ei ole meil muidugi rahakott nii pakski, et saaks päriselt igat soovi täita ja nii saavad nad sujuvalt ka rahatarkuse õpet ja meie peame vahel leppima mornide nägudega. Asja ei tee kergemaks ka see, et tihti on nende eakaaslastel need ägedad asjad olemas, aga samas lapsed ei saa ju aru, et