Lapsed rahatargaks

 Rahatarkuse postituse jätkuks....

See ütlus, et väiksed lapsed, väiksed mured ja suured lapsed, suured mured vastab vist tõesti tõele. Kui poisid pisikesed olid, siis muidugi oli kalleid oste nagu vanker või voodi, aga nende enda poolt nö tellimusi ei tulnud. Nüüd jällegi pubekatel on ju ulmelised soovid: trikirattad, trikitõuksid, mänguri arvutid, mängukonsoolid, taskuraha jne. Ega siis tavapärased asjad nagu koolitarbed, riided, söök, meelelahutus ei ole ka kuskile kadunud. Lapsevanemana ma olen koguaeg kahe vahel. Ühest küljest tahaks ju neile kõike võimaldada ehk lihtsalt osta, et näha nende rõõmsaid nägusid. Teisest küljest... mida ma neile sellega õpetaksin? Et raha kasvab puu otsas? 

 Õnneks ei ole meil muidugi rahakott nii pakski, et saaks päriselt igat soovi täita ja nii saavad nad sujuvalt ka rahatarkuse õpet ja meie peame vahel leppima mornide nägudega. Asja ei tee kergemaks ka see, et tihti on nende eakaaslastel need ägedad asjad olemas, aga samas lapsed ei saa ju aru, et nende vanemad on neile võibolla need asjad ostnud järelmaksuga. See, et sõbral on olemas, ei tähenda veel, et tema pere seda endale lubada saab tegelikult. Nooremale (nuu nii esimese klassi juntsule) on need teemad kirjutatud raamatus Tom õpib rahamängu. Minu poisid on selle raamatu jaoks juba suured, aga ma väga soovitan teistele küll tutvuda selle raamatuga, aeglaselt ja mõttega ning arutleda lapsega seal toodud teemadel.

Ja siis muidugi igasuguste asjade ostmisel ei ole minu arvates üldse vähetähtis tarbimiskultuur, taaskasutus ja muud sarnased teemad. Ma olen ise ka nooremana leidnud "põhjendusi" osta uuem telefon ja vana on jäänud seisma kuigi too töötas tegelikult täitsa hästi veel. Nüüd vanemana olen ma oma lastele vähemasti õpetanud, et kui tahad uut (mis on ju nende vaates arusaadav), siis võiks vanale või muule kasutust mitte leidvale asjale leida uue kodu. Selles osas on mul hea meel, et noorem poiss näiteks pani (minu abiga muidugi) müüki oma trikiratta, mida ta enam ei kasutanud, et osta endale uus tõukeratas.

Aga päris nii meil ka ei ole, et kui lapsed midagi tahavad, siis peavad ise raha kokku kraapima. Soovid on piisavalt kallid, et seda raha kraabivad nad kokku täisealiseks saamiseni. Me ikka aitame neid läbi selle, et anname näiteks taskuraha. Milline teie taskuraha andmise loogika on? Ma alguses andsin kummalegi konkreetse summa, aga see tundus vähe. Koguaeg sai nii ruttu otsa. Siis kuulsin sõbrannalt mingi "2xlapse vanus" loogikat. Taskuraha summa suurenes märgatavalt samas pere eelarvet lõhki ajamata.  Tahate teada, mis siis sai? See saab ikka liiga vara neil otsa. Vaatasin, et on vist vaja hakata õpetama planeerimist ja kogumist ning avasin neile abivahendiks nn rahakogujad. See on see lisakonto võimalus, mida pakuvad vist kõik pangad juba, et kui maksab kaardiga, siis süsteem ümardab lähima täiseuroni ja selle vahe kannab automaatselt eraldi kontole. Sedasi siis koguneb seal tasapisi, aga kui on mingi rahaline eesmärk, siis tasapisi sendi kaupa tuleb neil mööda treppi ikka jube kaua üles ronida.

Sama kontot saab kasutada üldiselt raha kogumiseks ja lisada sinna ka ise näiteks sünnipäevaks saadud raha. Alguses oli mulle üsna vastumeelne see raha kinkimine üldse. Püüdsin kinkida siis vähemalt kinkekaartegi kohtadesse, mis kingi saajale meeldida võiksid samas mingi hetk sai ikkagi selgeks, et (nagu ma ka üleval mainisin) soovid on nii kallid ja spetsiifilised, et ise x asja kinkida ei jaksa, aga kui kõik natukene krabisevat kingivad, siis saab laps oma soovi täidetud. Pealegi, kui sul on ainult poisid (siis veel oli nii) ning ka sõbrad neil valdavalt poisid, siis no kaua sa neid autosid kingid.

No vot, aga mul on endalgi kogumisega suured raskused, kuidas ma siis õpetan lastele kogumist. Alguses ikka läbi enda kogemuse, et lapsel tekkis mingi konkreetne soov ning sai seatud eesmärk. Nii on vist kergem koguda, kui on konkreetne eesmärk. Mul vähemalt küll on. Kui soov on nii kallis, et laps ise kogub elukaua, siis lepime kokku mingi preemia millegi motiveerimiseks. Näiteks, et kui õppeaasta lõpuks on keskmine hinne vähemalt 4, siis toetame uue arvuti ostu x summaga. Sõltub muidugi lapse vanusest ja võimekusest, sest eesmärk ei tohi olla ka liiga kauge. Esimese klassi juntsul on oktoobris vist raske kujutada ette, mis hakkab saama juunis ja õpiraskustega last vist väga ei motiveeri kõrgema keskmise hindega.

Nuputades viise, kuidas oma lastele õpetada raha planeerimist olen ma lugenud ka mitmete teiste vanemate kogemusi. Iga pere on erinev ning meie süsteemid ei pea teineteisele sobima. Näiteks osad maksavad oma lastele lisaraha koduste tööde tegemise eest. Minule on see vastumeelne. Mul tekitab see küsimuse, et kas mulle ka keegi maksab selle eest, et ma pesu triigin või süüa teen. Ja kuidas leida tasakaalu selle vahel, milliseid asju nad peavad tegema igal juhul ja milliste eest ma neile lisa annan? Või, kuidas ma tean, millal nad teevad koduseid töid vabast tahtest ning millal ainult tuimalt raha saamisega eesmärgil? Minu jaoks väga libe tee, parem ehk mitte ronida.

 Ma muidugi olen kogu selle raha õpetamise teemaga väga eilane. Lapsed said pangakaardid ja oma kontod enda kasutusse alles kooli minnes. Varem ei olnud nagu vaja. Me käisime koguaeg igal pool koos ja kodukandist nad omapead kaugemal ei käinud. Üks hetk ma siis avastasin, et mu laste kogemus rahaga piirnebki ühise toidupoes käimisega. Mulle tundub, et alles ma sain nad iseseisvalt poes käima, aga samas paljud on teinud lastele investeerimiskontod ning mõned juba ka päris väikestega vaatavad ja arutavad koos. Päris lahe, aga ma kuidagi ei osanud varem kujutada ette, et ma lastele hakkan rääkima näiteks aktsiate ostmisest. Nüüd pubekatele tundub küll juba õigem aeg olema. Aga samas ma ise hakkasin ka seda teemat alles nüüd endale selgemaks tegema. Äkki, kui ma oma lastele õpetan, siis nemad omakorda oskavad enda lapsi juhendada tulevikus veel varem. Ja siis samas... nad ju alles lapsed... kas nad ei võiks olla veel lihtsalt lapsed 😊 Raha jutt tundub nii tõsine, aga kui mina ei räägi, kes siis nendega räägib... Kohati on muidugi vanema poja mõttemaailm juba minu omast ees ja ma pean ennast harima, et omakorda temale asju täpsemalt lahti seletada. Päris äge, elukestev õpe ruulib!