Krunniemme

Minu mehega voodis? Või sinu mehega voodis ikkagi?  Armukese märkmed on kirja pannud Nika Nabokova ning tõlkinud on need Urmas Alas. Olles raamatu läbi lugenud jõudsin ma järeldusele, et ega see armuke ei pruugi olla üldse mehega voodis. Raamatus on küll meestele suunatud vist umbes üks peatükk, aga tegelikult võib raamatut laiendada mõlemale soole terves ulatuses. Minu meelest vähemalt kehtivad needsamad mõtted nii meestele kui naistele. See raamat sattus minu kätte puhtalt soovitusele tuginedes ja praeguseks olen ma juba oma krimkade juures tagasi. Et siis... armukese märkmed... porri ei ole. Need ei ole NEED märkmed. Jutt käib sellest, miks inimesed üldse astuvad suhetes üle selle piiri, kus seltskonda tuleb keegi kolmas ilma, et kõik osapooled sellega nõus oleksid. Kangesti tahaksin öelda, et see piir on ju nii jäme ja tume, et seda ei ole võimalik märkamatult ületada, aga ma vist olen kuskil juba kellelegi maininud, et peale kolmanda lapse sündi ma olen hakanud aru saama osadest a

Mis asi see on, et mõnel on kohe vaja lugeda üle teise inimese rahakotisisu? Kui see nii põnev on, siis õpi vastav amet ja tee selle põnevusega midagi tarka. Või hangi endale lihtsalt ise elu. Mida ma siin jälle vahutan? Kaua ma siin ikka viisakaid tekste rahatarkusest vorbin (üks on mustandites veel). Asju, mis näpud sügelema panevad on tegelikult teisigi. Et siis... vahutan. Vahutan, sest üks härra otsustas minu fotoalase reklaami all võtta sõna teemal, et kui palju ma ühe fotosessiooniga teenin. Tegi enda arvates mega arvutuse eksides juba algandmetes ning teatas tähtsalt, kuidas talle ei meeldi "põhjendamatu ahnus". Enne seda väidet ma mõtlesin lihtsalt, et okei, inimesed saavadki asjadest erinevalt aru ja inimesed, kes fotograafide teenuseid kasutavad mõistavad tegelikult küll, kust tuleb hind. Aga peale seda ahnuse kommentaari viskas mul ka üle. Ma väga püüan olla viisakas ja kannatlik, aga kuidas on võimalik, et täiskasvanud inimene ei näe oma ninaotsast millimeetritki

Facebookis on selline tore grupp nagu Kärusõltlased. Ma ei oleks arvanud, et mul sinna asja on, aga no vot on. Tirtsu ja poiste vahel haigutab ju koguni kümme aastat. Vankrid on ilmselgelt veidi muutunud juba selle aja peale. Ma tegelikult arvasin juba peale teise lapse sündi, et KUI ma kunagi üldse otsustan saada kolmanda, siis ma tahan täie rauaga nautida kogu protsessi nullist ja selle juurde käiks ka megailus lumivalge nahast pirakas Emmaljunga. Nii umbes tuhande eurone vanker ühesõnaga. No, et ikka viimane hapupiimane ja pealegi pesamuna saab parimast parima, korralik klišee nagu aru saate. Poistel oli ka omal ajal kõik väga hästi. Neil olid Gessleini vankrid, mis tol ajal (issver, millal ma nii vanaks sain, et ma mõtlen "tol ajal") olid Emmaljunga hinnaklassis ja megamugavad. Mulle vähemalt väga meeldisid.  Mis siis tegelikult sai? Tegelikult selgus, et ega NEID Emmaljungasid väga nagu tänapäeval enam ei olegi ja tutika ost tundus üldse kuidagi totter, sest neid on järe