Voodis sinu mehega...

Minu mehega voodis? Või sinu mehega voodis ikkagi? 

Armukese märkmed on kirja pannud Nika Nabokova ning tõlkinud on need Urmas Alas.

Olles raamatu läbi lugenud jõudsin ma järeldusele, et ega see armuke ei pruugi olla üldse mehega voodis. Raamatus on küll meestele suunatud vist umbes üks peatükk, aga tegelikult võib raamatut laiendada mõlemale soole terves ulatuses. Minu meelest vähemalt kehtivad needsamad mõtted nii meestele kui naistele. See raamat sattus minu kätte puhtalt soovitusele tuginedes ja praeguseks olen ma juba oma krimkade juures tagasi. Et siis... armukese märkmed... porri ei ole. Need ei ole NEED märkmed. Jutt käib sellest, miks inimesed üldse astuvad suhetes üle selle piiri, kus seltskonda tuleb keegi kolmas ilma, et kõik osapooled sellega nõus oleksid. Kangesti tahaksin öelda, et see piir on ju nii jäme ja tume, et seda ei ole võimalik märkamatult ületada, aga ma vist olen kuskil juba kellelegi maininud, et peale kolmanda lapse sündi ma olen hakanud aru saama osadest asjadest varasemast teisiti. Ei, mul ei ole armukese pidamise ega armukeseks olemise kogemust, aga kas siis vanusest või lihtsalt iseenda paremast tundma õppimisest, ma mõistan ka teisi paremini. Kui sul on nõudlik beebi, veel kaks last, majapidamine jne, siis on raske õhtuti olla särav ja heatujuline selleks ajaks, kui abikaasa ka koju jõuab. Ma seda seisu detailselt kirjeldama ei hakka, aga see kestab vahel kuid ja kui siis abikaasad ei ole teineteisele tingimusteta toeks, siis küllap võibki juhtuda, et inimesed kaugenevad ning suhtesse tekib mõrasid. Kõrvalt olen ma küll näinud, et kui need mõrad sinna juba tekivad, siis juhuseid ja võimalusi tekib ka....

Uue pereliikme lisandumine ei ole muidugi ainus põhjus, mis peres rütmi sassi lööb. Eks suhetes esine igasuguseid mõrade tekkimise põhjuseid, mis kolmandale osapoolele ruumi teevad. Alates sellest, et naine loodab, et mees muutub ja mees loodab, et naine ei muutu kuni selleni välja, et kasvatakse nii lahku, et enam ei ole kodus millestki rääkidagi. Põhiline, mis mul raamatust meelde jäi on kinnitus sellele, mida ma varemgi arvasin. Miks on nii, et kui tekib teine silmarõõm, siis oma abikaasast/elukaaslasest lahku ei minda vaid teda varjatakse pingsalt? Inimesed lihtsalt ei taha olla halvad. Nii lihtne! Tihti ongi vist nii, et ega siis oma naine/mees mingi vägivaldne joodik ei ole, ikka on hea ja armas inimene, aga lihtsalt on lahku kasvatud ja oma suhte muresid ei osata omavahel lahendada. Samas haiget teha sellele inimesele ju ometi ei tahaks. Teine suur põhjus, miks kõrvalised suhted kestavad on otsustusvõime puudumine. Inimesed lihtsalt ei suudagi otsustada kummas suunas joosta. 

Kokkuvõttes... raamat on hea ja lihtne lugemine, aga mitte ainult ühele osapoolele. Mõtlemisainet ja põhitõdede meeldetuletamist on tegelikult nii naistele kui meestele sõltumata sellest, kas on armukene silmapiiril või mitte.