Eneseohverdus
Lugesin ajakirja Eesti Naine novembri väljaandest lugu sellest, kuidas üks ema julges viimase kohukese ära süüa. Loo sügavam moraal oli, et naised on kodeeritud olema eneseohverdaja rollis. Kõik mõeldakse eelkõige teiste pereliikmete heaolu nimel ja seda peetakse iseenesest mõistetavaks. Samas, mis eeskuju me anname sellega oma tütardele. Ma ei saa uhkusega öelda, et mina olen kaa selline ema, kes iialgi viimast kohukest ära ei söö. Söön, tuima näoga söön. Vabalt võin paki krõpse ka nahka pista nii, et veits on süümekaid, aga jään elama. Poisid ei imesta isegi. Samas ma suudan seda teha, sest neil on küllalt ka ilma selle ühe kohukeseta tegelikult kõike. Me ostame nänni koju ja nad laristavad ka oma taskuraha krõpsude ja pepsi peale. Mingi hetk peale tirtsu sündi mulle koitis, et nii ei saa elada, et ma enda peale ei mõtle. Tirts oli 24/7 minu küljes. Ma jalutasin 4-5 tundi (apsull iga ilmaga), et ta magaks või rippus ta minu küljes toas. Nii mitu kuud, umbes 11 või nii. Ja kuigi ma j