Titega rändamine

 Mul on mustandis täna üle kümne teema, milles kangesti tahaks arvamust avaldada, aga ma ei oska neid sõnastada nii, et keegi ei solvuks ja, et teemad on kõlaks vingumisena. Teine jupp mustandeid on teemadel, millest ma ei tohi veel ei avalikult ega eraviisiliselt rääkida, sest nohh leping on nii. Äkki kunagi, kui aega on möödas ja poliitkorrektsed sõnad minuni jõuavad siis...

Seni aga suvaline heietus sellest, kuidas ma üldse enam titega trippida ei viitsi. Mis trippida, ma ei taha kodukülast enam väljagi minna rohkem, kui ellu jäämiseks vajalik on. Ma ei tea, kas selle taga on vanus, mugavus, laiskus või see, et meil on lõpuks ometi jälle päris oma kodu ja siin on lihtsalt nii hea olla. Nagu te teate, siis meil on kaks teismelist ka kasvamas lisaks kahesele ja ma üldse ei mäleta, et nendega ringi müttamine oleks olnud mingi eriline raskus. Muidugi jaa, lapsega puhkus on selline, et pärast oleks ikkagi endale ka puhkust vaja, aga kuna ma loomult ei ole diivanil vedeleja, siis mulle sellised tegusad puhkamised väga sobivad. Tagasi titega juurde... mulle tundub, et temaga ma viitsin palju vähem, kui viitsisin poistega. Paljud sonivad sellest, kui nunnud on beebid, aga minu jaoks ei ole see lapse kasvamisel kindlasti mitte lemmikperiood. Minu lemmik alles algab. Siiani oli minu jaoks kuidagi raske ja piirav pidev une- ja söögiaegadega arvestamine. Lisaks muidugi see, et ta vihkas autosõitu. Asi paranes, kui ta sai piisavalt vanaks, et teda tohtis panna näoga sõidusuunas. Ma tean jaa, et turvalisem on vedada last seljaga sõidusuunas, aga ma ise olen raskekujuline merehaige seega ma oskan aimata, mis võib lapsele olla häiriv ja KUI häiriv see olla võib. Ilma naljata, mul on olnud nii halb, et eluisu ka kaob. Muidugi siin tublid emmed kommenteeriks, kui hoolimatu ma olen, sest kumb on siis parem, kas see, et õnnetuse korral päriselt elu kaob võib ainult eluisu kaob. Aga ärgem laskugem sellesse diskussiooni täna.

Tagasi teemasse... kuna meil on tihti ka 20min lasteaiast kojusõit olnud lärmakas teemal "tahan autost välja", siis me mingeid teise linna spapuhkust ei ole tahtnud planeerida.Sellest ma muidugi üldse ei räägi, kui palju maksab viieliikmelise pere spa nädalavahetus kuskil. Paar kuud oleks saanud öelda, et mis meil viga, me saame ju korraliku toetust riigilt, aga no see ühiskonda teatud mõttes lõhastanud teema lahendatakse ka nüüd uue valitsuse poolt õnneks ära. Jälle... hoopis teise blogipostituse teema.

Tagasi teemasse... kevad saabus, hull tahtmine on ikkagi rahutul hingel kuskilegi saada ja kuna suvel tahaks rohkem juurikaga ringi rännata, siis otsustasime teha katse. Läksime nädalavahetuseks Pärnusse. Suvel ma seal ei taha üldse käia, liiga palju rahvast, aga praegu oli veel mõnus. Meil muidugi vedas ilmaga ka. Esimene soojem nädalavahetus, päike ja täielik tuulevaikus. Nagu ikka toimus kogu trall juurika uneaegade ümber, et pikemad sõidud sinna ja koju oleksid just lõunauinaku ajal. Täiega kadestan  kõiki vanemaid, kes jaksavad pisikestega reisida. See on paras kunst ja kohati ka närvide proovilepanek planeerida sõite nii, et iga pereliige oleks rahul. Me planeerime ka lastega olles alati esiteks rohkem aega ja teiseks tegevusi nii, et midagi huvitavat saaks igas vanuses pereliige. Nii ka sel korral. Kellelegi jalutused, kellelegi loodusmaja, kellelegi automuuseum, kellelegi hea söögikoht ja kellelegi mänguväljakud. Nagu ma ennem mainisin, siis ma ise olen raskekujuline merehaige ja seetõttu meie välismaa reisid on väga piiratud, sest ma ei tea iialgi, millal ma näiteks lennukis olen kontaktivõimeline ja millal mitte. Peale seda nädalavahetust mulle meenus, miks inimesed ikkagi Eestist välja kipuvad rohkem. Kuidagi lahjad on meil paljud asjad. Meil olid menüüs näiteks Pernova loodusmaja ja tee peale jääv automuuseum ja no... kiired käigud. Tirtsuga muidugi ma ei saagi palju uudistada, aga ega suurematel ka just teab, mis kaua aega ei võtnud, et pilt ette saada ja edasi minna. Automuuseume on meil Eestis näiteks mitu... tahaks nad kokku panna ja saaks siis äkki sellise kombo, mille pärast tasuks sõita. Praegu on need sellised, et mööda minnes hea korraks jalgu sirutada lihtsalt.

Kokkuvõte sellest nädalavahetusest on see, et tirts pidas juba väga hästi vastu. Suutis isegi kannatada ära Pärnu kuulsas Steffanis tunniaja söögi ootamise. Ma küll käisin temaga vahepeal jalutamas kuni teised lauda valvasid, aga ühesõnaga suvi... me oleme sinuks valmis.