Facebookis on selline tore grupp nagu Kärusõltlased. Ma ei oleks arvanud, et mul sinna asja on, aga no vot on. Tirtsu ja poiste vahel haigutab ju koguni kümme aastat. Vankrid on ilmselgelt veidi muutunud juba selle aja peale. Ma tegelikult arvasin juba peale teise lapse sündi, et KUI ma kunagi üldse otsustan saada kolmanda, siis ma tahan täie rauaga nautida kogu protsessi nullist ja selle juurde käiks ka megailus lumivalge nahast pirakas Emmaljunga. Nii umbes tuhande eurone vanker ühesõnaga. No, et ikka viimane hapupiimane ja pealegi pesamuna saab parimast parima, korralik klišee nagu aru saate. Poistel oli ka omal ajal kõik väga hästi. Neil olid Gessleini vankrid, mis tol ajal (issver, millal ma nii vanaks sain, et ma mõtlen "tol ajal") olid Emmaljunga hinnaklassis ja megamugavad. Mulle vähemalt väga meeldisid.
Mis siis tegelikult sai? Tegelikult selgus, et ega NEID Emmaljungasid väga nagu tänapäeval enam ei olegi ja tutika ost tundus üldse kuidagi totter, sest neid on järelturul mega heas korras ja oluliselt mugavama hinnaga. Nii sai tirts oma lumivalge nahast piraka vankri kõigest 250 euroga. Aaa ja üks põhjus muidugi oli kasutatud vankri kasuks otsustamisel ka see, et uued vankrid on tihti madalamad (korv asetseb madalamal). Kuna mul on olnud korduvalt probleeme alaseljaga, siis mul võib olla raskusi lapse tõstmisega madalamast korvist sülle ja vastupidi. Lisaks ma avastasin, et uute vankrite korvid on hoopis väiksemad. Tirts magas aastaena oma vankri korvis ikka veel paksu lambavillase soojakotiga. Ja läbitavus... jeebus, mida ma küll teeksin siin mõne uuemat sorti vankriga.
Lõpuks hakkas ikka kripeldama, et see on autosse ebamugavalt suur ja vahel tahaks ju käia mitte ainult toidupoes, aga ka näiteks kuskil jalutamas kodukohast eemal. Pealegi ma käisin üsna tihti vanemate juures jne. Ühesõnaga vabandusi ma leidsin piisavalt, et soetada endale ikkagi ka üks uuem Emmaljunga NXT 90. Poes käisin eelnevalt näppimas ja tundus igati mõnus. Kohe oli muidugi näha, et ega ta selline õõtsukas ei ole nagu vana, aga no linnatänavatele ei olegi ju vaja. Mhmhhh... Mul ei ole vist puisemat vankrit veel olnud. Jaa, siledal kõnniteel muidugi on okei, aga kui on näiteks krobeliseks trambitud jää või kevadel koristamata kiviklibu, siis on asi ikkagi mõnusast sõidust väga kaugel. Muus osas mulle meeldib see vanker ikka veel, aga pehmem võiks olla küll. Ja vot siis too kärusõltlaste grupp. Seal ikka satub värskeid titemammasid küsima, et millist vankrit soovitatakse (vahel küsitakse ka konkreetselt maastikule/maale) ja siis soovitatakse neid tänapäevaseid puuhobuseid. Muidugi poliitiliselt korrektselt kasutatakse väljendit "saab hakkama". Saab muidugi, ilma vankrita saab ka hakkama. Vahel on tunne, et kas osadele makstakse selle puuhobuste soovitamise eest või lihtsalt kui inimene ise on juba elukalli asja ostnud, siis ta lihtsalt ei julge tunnistada, et ta astus ämbrisse ja see nüüd koliseb valjult.
Et siis... kuna ma leidsin, et NXT võiks sõita ikka kuskil mujal kellegi teisega edaspisi ja panin ta müüki, siis endale (endale jah, sest Liisul on vist suht suva, millega sõita) tellisin järgmiseks vankriks Bumbleride Era. Hullult tahan kiita sellist kauplust nagu Stroller24. Mega tore teenindus, ausalt räägiti ka vankri miinustest mitte ei kiidetud taevani, et "saab hakkama". Nad tegelevad ka rendiga ning mis oli eriti äge, siis sa võid võtta esinduses oleva käru ja minna tänavale oma beebsuga jalutama. Saad aimu, kas see vanker võiks olla ikka päriselt see, mida otsid. Kodus testimiseks peaks siis jah rentima, aga ka see on igal juhul mõistlikum kulu kui osta ja loota, et ta ka kodumaastikul on ideaalne.
Igastahes ma olen sellega nüüd mõni kuu juba kärutanud ja mulle väga meeldib. Okei, õõtsukas ta ei ole ikka, aga juba oluliselt asjalikum ka maal elades, kui vahepealne NXT. Täpsustan ka, et neid on juba vahepeal uuendatud pehmemaks, vist. Eraga metsa eelistaks mitte ronida ja väga krobelisel teel on ka värin ikka sees. Samas kergemal maastikul on täitsa okei ja pikk kaarvari... see päästab päeva nii päikese kui tuulega. Paljudele on probleemiks seljatoe reguleerimise süsteem paelaga. See ei tule nii püstiseks, kui soovitakse. Samas minul sellega probleemi ei ole ja kuna tirts võitleb unega st pikali panna ei tohi enne, kui magab sügavalt, siis on paelasüsteemil oma pluss. Ma saan tukkuva lapse panna kisata selili andes lihtsalt tasapisi paela järele. Meie vana vankriga oli ainult kolm seljatoe asendit ja selle nurga muutmine juba märkamata ei jää.
Oli mul vaja sinna kärusõltlaste gruppi üldse ronida?! Istunud oma pirakaga rõõmsalt siin põldude vahel ja pakkinud vajadusel auto vankrisse linna minekuks lihtsalt. Samas peale tirtsu sündi jalutasin ma päevas 3-5 tundi, sest ta teisiti lihtsalt ei maganud ning kui sa ikka ühte asja nii palju kasutad, siis võiks ta ju olla maksimaalselt mugav.
Kommentaarid
Postita kommentaar