Downgrade või upgrade...

Sain üle pika aja kokku endise trennikaaslasega, kes elab minust "veidi" erinevat elu. Meie trenniteed läksid lahku, kui ma raseduse tõttu pidin koormusega tagasi tõmbama. Just enne seda ma jagasin temaga oma mõtteid seoses kodu otsinguga ja kui lootusetu meie seis tundus. K on alati hästi positiivselt meelestatud ja suhtub asjadesse stiilis... kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Selliseid inimesi peabki enda ümber hoidma, sest nemad innustavad ka teisi edasi pusima oma unistuste kallal.

 No ja nii ma siis jagasingi oma suurt rõõmu selle üle, et saime lõpuks oma kodu kätte kuigi pidime selleks minu auto maha müüma ning ostma teiseks autoks oluliselt odavama asemele. Me olevat teinud downgrade (auto osas). Sellele järgnes lühike vestlus teemal, et K on teinud upgrade ja soetanud endale veel mõnusama auto (juba ta eelmine auto oli minu liigast kaugel väljas). Nooremana oleks mind tabanud väike kadedusesööst, no selline loomulik. Kes meist ei tahaks olla pikem, saledam, siledam ja sõita tuusama autoga. Nojah, tegin vist siis jah downgrade. Samas elus üldises plaanis? Ma kas olen lihtsalt liiga ametis oma isiklike asjadega, sillas sellest, et ma ikkagi päris oma kodu sain või olen päriselt ka inimesena arenenud, aga ma ei tundnud toda loomuliku kadedust. Hea meel on K pärast. Ta on oma tegemistega täiega välja teeninud kõik hea, mis tema ellu tuleb. Ja mina tunnen, et kuigi üks auto on meil vana ja maja ei ole meil ka eurokas, siis meil on toimunud täiega upgrade. Oma kodutundeni viiv trepp võib olla ebatasane, aga üleval ootab soe päike.

Või siiski.... Kuigi me oleme leidnud enda perele pesa, kus me saame edasi kasvada, siis samas... Kui nüüd meenutada detsembri arvet elektri eest, siis hakkab paha. Kui vaatada kodus ringi ja mõelda, mida kõike vaja veel teha, siis hakkab paha. Kui mõelda, mis saab laenumaksest siis, kui euribor tõuseb, siis hakkab paha. Kui selgub, et tirts lasteaeda ei saa veel see sügis ja seega ma ei saa ka tööd hakata tegema uuesti, siis...  Aga maailmas on praegu paraku oluliselt hullemaid asju, mille pärast on 24/7 paha.

 Ja nii need emotsioonid mul üles-alla käivadki. Hirmus, et rahadega läheb peagi veel kitsamaks, kui meil muidu on, ei taha mingit suurt ehituse osa ette võtta. No, mis sa siin võtad ka sellise hinnatõusuga. Muidugi on totter elada pidevas hirmus, sest ega see ka edasi ei vii, aga oluline on siiski mõelda nendele asjadele ja panustada tagavara loomisse. Juhuks, kui peaks midagi väga hullu juhtuma, siis on meil muidugi kindlused ka, aga ma millegi pärast väga ei looda ikka nende peale. Aga ilma hullude asjadeta on neid ülalnimetatud tavaasju ka, mis kõik juhtuvad. 

Ja siis samas... kui edasi ei ehita, siis nagu mida?! Elame aastakümneid poolikutes ruumides?! Üks ruum on ju täitsa välja ehitamata, seega talvel on veerandis majast välisõhk, mis ilmselgelt küttearvetele hästi ei mõju. Nojah, tuleb ikka selle aasta puhkuseplaanid ära teha ühesõnaga.