Minu esimene poja oli hullult rahutu tüüp. Ta magas ainult liikuvas vankris ja nii ma aina tatsasin. Esimesed nädal aega peale koju jõudmist kussutasime teda mehega korda mööda ööd läbi, sest ta ei olnud nõus mingil juhul voodis olema. Ta hakkas kõndima seinte toel, sest ma ei jaksanud teda enam süles tassida, aga tal oli vaja iga hinna eest minu sabas käia kodus. Kas mul oli raske? Ei olnud. See oli loomulik osa minu elust. Tundus, et kui ma temaga hakkama saan, siis võib neid tittesid sama hästi ka kümme olla. Mind ei üllata millegagi. No ja siis saabus teine kutt. Kaheksa kuud ainult magas kuni võttis jalad alla ja siis... ja siis ma tegelesin viis aastat ainult tema elus hoidmisega. Temaga juhtus pidevalt midagi. Pidevalt! Kas mul oli raske? Ei olnud.
Mul on vist mälulüngad, sest nüüd kui saabus tirts, siis ma ei saa aru, kuidas mul ei olnud raske. Kahe lapsega ma olen ju näinud igasuguseid asju, aga preilna suudab üllatada. Üllatada mitte ainult oma harjumustega vaid ka nende emotsioonidega, mida ma kogen. Ma ei räägi siin tohutust emaarmastusest oma laste vastu, seda mul jagub. Ma olen totaalne lõviema, minu kutsikate poole ei tohi keegi vaadata ka ilma minu loata. Pigem ma räägin üksindusest. Mis üksindus saab olla, kui sa oled kolme lapse ema?!
Minuni hakkasid aasta tagasi jõudma mõtted teistelt emadelt, valdavalt ka kolme lapsega emadelt, et nad võivad olla päevad läbi rakkes oma pudinatega, aga tunnevad end siiski üksikuna. Ühe värske emmega me arutasime teemat, et kuidas muutub naise ja mehe elu peale laste saamist. Lühikokkuvõte...Enamasti on naine see, kes jääb beebsuga koju ja mees käib tööl edasi. Naise elus muutub korraga kõik, aga mehe elus nagu mitte midagi. Muidugi ei ole see päriselt nii, aga paljudele emadele see tundub nii. Ka mehele on isaks saamine suur asi, aga naised tunnevad vist tihti, et nad on 24/7 nagu tööl ja vastutavad kogu bande eest pidevalt. Samas mehe tööpäev kestab kaheksa tundi ja ta tuleb koju puhkama. Muidugi ei ole see tegelikult täisväärtuslikus peres nii, aga paljudele emadele see tundub nii. Emad on koguaeg valvel.
Enamasti on vist ikka nii, et ema on see, kes mõtleb läbi lapse riided, mänguasjad, huviringid, mängukaaslased, jääb haiguslehele jne jne jne. Esimesed aasta-kaks ei saa ema vetsugi minna ilma, et keegi ukse taga ei prõmmiks. Kõikide nende igapäevaste asjade taustal ketrab emal sees ka mingisugune tunne veel, millest isadel on väga raske aru saada. Võtame näiteks olukorra, kui mingil põhjusel ei õnnestu vastsündinut toita rinnapiimaga. See on vist mingisugune minu enda sisemine tont, aga kui ma peale tirtsu sündi ei saanud kohe (kahe päeva jooksul) teda korralikult toidetud, siis mul oli küll natukene saamatu ema tunne. Seda enam, et poistega ei olnud mingit muret. Ja siis samas nüüd, kuna tirts sõi päeval tavatoitu väga halvasti ja magas jube rahutult, siis otsustasin piimaputka sulgeda. Tirtsul tõusis päevasel ajal söögiisu ja öösel magab rahulikult. Kõik ju hästi. Aga mina?! Mina tunnen nagu ma oleksin ta reetnud, sest tirts tegelikult on tohutu kaisutaja ja oleks veel ilmselt mitu kuud seda kontakti tahtnud saada. Selliseid tundeid üks isa ilmselt kunagi ei tunne.
See on vist mingisugune minu enda sisemine tont, aga mulle tundub, et naiselt ka nõutakse/oodatakse kodus rohkem, kui mehelt. Värske emme peaks ikka ju jõudma põrandaid pesta, pesu triikida, kolmekäigulise õhtusöögi valmistada ja seda olles kaunilt meigitud ja riietatud. Emme on õhtuks rõõmsameelne ja jaksab iga pereliikmega õhtusöögi lauas päeva sündmused läbi arutada ning siis peseb nõud ja koristab köögi, titt jalaotsas rippumas. Suuremate lastega jõuab koolitööd ka ära teha.
Ma ei ole selline värske emme, et oleks selge, aga millegi pärast ma samastun ikka, kui mõni teine emme seda vastutuse ja üksinduse tunnet kirjeldab. Ja, et oleks kohe eriti selge, siis antud postituse mõte ei ole halada (seda praeguses maailmas ei julgekski teha vist) vaid mnjahh no ikkagi kogu tänulikkuse juures siiski halada, sest seda üksinduse tunnet ei saa ju kellegagi jagada. Sa koged ja elad sellega. Mul on vedanud. Mul on ülikannatlik mees ja sõbranna, kellel on sama vana laps ja kes kogeb paljusid tundeid sarnaselt, aga kõikidel ei ole. Olgem siis leebemad ja kannatlikumad värskete emmedega 😊
Kommentaarid
Postita kommentaar