Peipsi ääres

Kuna ma olen raskekujuline merehaige, kelle kõige mugavam viis reisimiseks on isiklik auto ja eelistatavalt ise roolis ka, siis mul ei ole just palju võimalusi maailma avastamiseks. Lennukiga olen ma lennanud täpselt kaks korda, Taani ja mõned päevad hiljem koju tagasi. Peale sinna lendu istusin ma vist 1,5 tundi tee ääres äärekivil maas, sest mul oli lihtsalt nii mega halb olla, aga samas tagasilennul ei olnud mul mitte midagi viga. Laevaga/paadiga/praamiga on minu lagi sõit Saaremaale (rahuliku ilmaga) ja kiirkaatriga Aegnale (5 minutit sõitu). Paradoksaalsel moel mulle siiski väga meeldib ringi liikuda, näha uusi kohti ja vaatamata merehaigusele tahan ma olla maksimaalselt palju just veekogude ääres.

Oleme tavaliselt pulma-aastapäeva paiku käinud Saaremaal puhkamas lastega (jaaaa, meie olemegi need hullud, kes isegi nn pulmareisile läksid koos kahe väikese poisiga). Covid (mis sulges kõik uksed ning  tühistas ka meie Norra reisi) ja tirts (kes ei salli pikki autosõite) lõid meie traditsiooni veidi sassi ja sel aastal broneerisime sõpradega puhkemaja hoopis Peipsi äärde.  Ma käisin sel suvel esimest korda elus puhkamas Peipsi ääres. Mega mõnus oli! Meil vedas puhkemaja asukohaga. Majades on range öörahu kord, ei mingit oma muusika laskmist ka päevasel ajal ning meie maja terrass oli selles maja küljes, kus ei olnud näha ühtegi teist maja. Rannani max paarsada meetrit, need olid viimased kuumad suvepäevad. Ainult et.... terve perega me ikkagi koos minna ei saanud. Tirts haakis endale külge viiruse ja keegi pidi temaga koju jääma. Samas oligi mul hea võimalus veeta aega ka suurematega, sest poisid niigi passivad enamuse vabast ajast oma toas arvutites ja peale tirtsu sündi on mul veel vähem mahti neid sealt enda seltsi meelitada vahelduseks. Aaa no ja see tegi ka olemise mõnusamaks, et tavaliselt ma planeerin puhkused ära.... käime siin ja vaatame seda ja sõidame tänna jne. Lõpuks koju jõudes tahaks puhkusest puhkama hakata. Sel korral me ei teinud mitte midagi. Mitu korda päevas randa, õhtuti küünlavalgel kaardimängud terrassil, hommikul jälle randa. Tõsi, üle kahe-kolme päeva ma nii ei suudaks ikkagi. 

Ainult üks negatiivne asi oli.... Me planeerisime oma puhkuse toidud ette ära ja kuna samal nädalavahetusel oli see nn Peipsi Toidutee, siis otsustasime ühe lõunasöögi teha Kuru Villas. Hoovis uhke toiduauto, täitsa mõnusalt palju istumiskohti, aga.... müügis olid kohvi ja õlu. Õues oli sigapalav, järtsus tuli seista vist ikka üle poole tunni ja vett ei ole. No tglt? Inimesed käisid küsimas, aga ei midagit. Lõpuks hakkas ühel minu juurikal halb ja mind juhatati talle kraanist vett võtma kuskile tagatuppa. Juhtisin ka mina nende tähelepanu sellele, et pangu siis mingite suuremate kannudega (neid ometi söögikohas ju peaks olema) vett terrassile välja, inimesed ise võtavad, aga ei. Kuni meie seal olime, siis pidi iga julge käima nuiamas vett või ma ei tea, vetsus kraanist jooma. Kummalise loogikaga koht.

Aga puhkus oli ikkagi mõnna. Juba ootan järgmist suve. Tirts saab suuremaks ja peab paremini vastu autosõitudele. Äkki õnnestub taas kuskile kaugemale ka minna, Jurmalasse äkki...