Meie kodu lugu...vol 1

Me olime enda arvates juba kodus. Meie kodu oli küll vanematega jagatud, aga kõik oli korraldatud enamvähem nii, et kumbki leibkond elas oma elu. Nagu sellistel juhtudel kipub olema, siis tegelikult on ikkagi raske mitmel kõval pähklil elada ühise katuse all, kui arusaamad asjadest on tihti erinevad. No ja kui me otsustasime, et me ei ole titemajandusega ikkagi veel lõpetanud, siis tekkis meil ka ruumipuuduse teema. Covidi saabumisega tekkis ootamatult palju aega, et istuda ja mõelda, millist keskkonda ma oma lastele tahan ja nii see hakkas minema...

2020a kevadel hakkasime usinasti ringi vaatama, aga meie töötasud on umbes täpselt sellised, et pealinna läheduses naljalt meile talutava hinnaga ei leia tillukest suvilatki rääkimata normaalsest elumajast. No ja mis siis... maksnud rohkem sissemaksu. Eksole?  Jaa, aga meie olime need, kes toidupoes väga soodukaid taga ei ajanud ning kuna me enda arvates olime elanud juba seitse aastat päris kodus, siis ega me ei kogunud ka just kuigi hoolsalt. Pankadega suheldes sai kiiresti selgeks, et meil ei jätku üldse mingiks majaks raha, aga nii tahaks ju. Laenutaotlused said siiski esitatud ja hakkas pihta anekdootide jada. 

Alustuseks muidugi käisime vaatamas erinevaid maju. Üks tundus meile sobivat, aga hinnast oli vaja veidi alla tulla ja kuna maakler ajas meile täiesti ilmselgelt mingit udujuttu kohati, siis ma otsisin välja omaniku ja võtsin temaga ühendust. Ma saan muidugi aru, et maakler võib oma vahendustasust ilma jääda ja puha, aga tüüp helistas mulle ja sõimas, et ma ei tohi omanikuga suhelda. Nagu mis asja? Kes sa oled selline, et sa dikteerid mulle, kellega ma suhelda tohin?! Omanik ise oli suhtlemisel väga sõbralik. Selle majaga läks lõpuks nii, et väidetavalt müüdi see sõbrale hoopis. Aga ei ole halba ilma heata nagu te teate. M viis mind vaatama hoopis ühte teist maja, mida ma ei olnud ise kuulutustes mingil põhjusel tähelegi pannud. Transpordi mõttes päris ebamugavas kohas, aga tunne oli hoopis õigem. Käisime maja kaks korda vaatamas ja kanti "tunnetamas". Kui eelmine maja oli üsna tiheda liiklusega tee ääres, siis praegune on metsade ja põldude vahel, aga sellest teine kord.

Anekdootide juurde tagasi... Ma ei hakka nimetama pankasid ega nimesid, sest laenutaotlusi vaadatakse igas pangas üle personaalselt ja see, mis tingimused seati meile ei pruugi olla sama, mis seatakse teile. 

Üks pank soovitas meile tungivalt soetada kodu uusarenduses, korter või ridakas. Väga tore mõte, aga see ju ei vasta meie kriteeriumitele. Meie tahtsime olla naabritest veidi eemal mitte kohe teisel pool seina. Sellest ma muidugi ei hakka rääkimagi, et uusarenduse ridaka boks maksab meie majast kohe mitu mitukümmend tuhat rohkem. Kui meil sellekski oli raha puudu, siis kuidas me selle panga arvates veel kallimat eluaset maksta suudaks. Sellele nad vastata ei osanud. Ühesõnaga meie kodupank meid kinni ei hoidnud. 

Järgmine loogikaviga... muidugi on meie peres kaks autot. Kuna M tööaeg ei võimalda tal lastega palju ringi sebida ja meie tööajad üldse ei klappinud, siis me pidime saama liikuda eraldi. Ma olen seda meelt, et kui on vaja, siis võib vabalt sõita ka mitte kõige moodsama autoga kuigi jah, meil üks oli hiljuti väljaostetud ja teine veel liisingus. Samas ei ole meil kunagi olnud mingid kallid sõidukid vaid täitsa tavalised, ei bemme ega mersusid. Otsustasime sissemakse summa suurendamiseks väljaostetud auto maha müüa ja asendada millegi soodsamaga. Pank jällegi arvas, et me võiksime liisingu auto tagasi anda ja saaksime siis laenusummat suurendada. Ma ei saanud aru, milleks mulle suurendada laenusummat, kui mul sissemakseks ikka raha ei ole. Müüsime siis ikkagi minu auto maha, aga kurjam küll, raha ju ikka veel puudu.

Tundus üsna lootusetu seis, aga kui sa ikka midagi väga tahad, pingutad ise ka ja kurdad ka veel piisavalt valjuhäälselt, siis võib abi tulla sealt, kust sa seda kõige vähem loodad. Saime oma summa kokku :)

Sissemakse raha koos, aga pangad ikka tõrksad... pank, kes muidu valjuhäälselt reklaamib end kui paindlik ja maaelu toetaja kruvis meile laenupakkumise väga ebamugavaks kuna meie soovitud maja on liiga kaugel pealinnast, kus me töötame. Olukord oli umbes selline, et nende nõue oli maksimum 22km, aga meie soovitud maja oli 25km kaugel. Päriselt ka... M sõidab kodust tööle max 20minutit, elukaugele kolisime ju küll.

Kuna me eelnevalt ka elasime ju kuskil ja maksime kommunaale näiteks, siis üks pank arvestas neid meile ka jätkuvalt kuludeks. Mul võttis jupp aega, et laenuhaldurile selgitada, et kui me sealt välja kolime, siis neid kulusid meil ju ei ole...daaa.

Erinevate pankade pakkumised käes, valisime välja sobivaima ja siis sai veel natukene nalja. Nimelt me pidime hakkama tõestama, kust meie sissemaksu raha pärit on kuni selleni välja, et taheti teada isiku andmeid, kes meie auto ära ostis. Olgu öeldud, et meie sissemakse summa ei ulatunud isegi 20 tuhandeni, aga me pidime täitma rahapesu tõkestamisega seotud dokumente nii nagu liigutaks miljoneid. Ma ei tea no, natukene naljakas küll arvestades kõiki varasemaid skandaale, kus päriselt ka miljonid kaovad ja keegi ei tea midagi. 

Kogu loo põhiline point... Noored! Ärge arvake, et aega on, küll jõuab oma kodu peale mõtlema hakata. Isegi, kui ei mõtle oma kodu soetamise peale, siis peab ikka kontol olema täitsa kena tagavara, et ei peaks meie kombel saatuse suvale lootma.