Rahatarkusest

Oma maja ostu postituses ma kirjutasin sellest, kuidas meie oleme ämbrisse astunud sellega, et me ei tegelenud aktiivselt raha kogumisega. Noorele inimesele tundub see enamasti nii kauge teema. Nagu mingi vanaema koguks omale matuseraha madratsi alla. Pealegi, kui sa oled näiteks 17, siis 45-ne on juba selline känd, et ega seal enam pikka pidu ei ole. Noorena kohustusi ei ole, tervis on mega hea ja elu on lill. Milleks siis ennustada mitukümmend aastat ette, et äkki mul on vaja kunagi korraga suuremat summat. Minus elabki kaks sellist tegelast sees. Üks ikka veel noor "elame täna" ja teine "oi pekki, aga kui külmik katki läheb?". Nagu te aru saate, siis too noor oli ikka pikalt võimul. Isegi kui mingi tagavara tekkis, siis ma olen seda tüüpi inimene, et see tagavara leiab oma väljapääsu mistahes peidukast, kuhu ma ta kinni topin. Ma ei saa öelda, et känd nüüd noore asemel võimule sai, aga vähemalt nad otsivad juba koostöö võimalusi. Kui varem oli ikka tunne, et ah mis see väike järelmaks teeb, siis ma võin uhkusega teatada, et mul ei ole juba ammu mitte ühtegi järelmaksu. Jaa, mul juhtub ikka seda, et peidukast midagi haihtub, aga siis ma tõmban end jälle pingule ja tekitan selle sinna järgmine kuu tagasi. Kuna ma seda peiduka teemat harrastan alles lühikest aega, siis õnneks ei saa sealt midagi kolossaalset suurt ka haihtuda.

Mõttemaailma sättimisel on tulnud abiks muidugi ka vastavate raamatute lugemine ja ka sotsiaalmeedias valin ma nüüd hoolsamini keskkonda, mille ma endale kuvan.

Poiste sünni järel oli kuidagi loogiline, et peale vanemahüvitise lõppu ma lähen ikka tööle tagasi. Peale tirtsu sündi on mul siiani tunne, et aga ta on ju nii pisikene. Poistega oli mul tegelikult abiks teisi lähedasi, kes aitasid klapitada laste hoidmist nii, et nad ei peaks veetma pikki päevi lasteaias kohe. Tirtsuga ma tunnen, et ma tahan ise olla rohkem olemas. Ma ei välista tööle naasmist osalise koormusega, aga sellegi poolest peab selleks perioodiks rahaliselt valmistuma. Ehk siis elu söötis mulle ette lühikese ajaga juba kolmanda põhjuse, miks peab olema korralikum tagavara. 

Viimasel aastal on ilmselt seoses pensionirahade välja võtmise võimalusega tulnud üldse väga palju juttu sellest, kuidas me oma rahadega ümber käime. Hästi palju räägitakse sellest, et millist rahatarkust me saame kodust ja koolist kaasa, lasteaiast isegi. Minu kooli lõpetamisest on juba aastaid möödas. Võimalik, et mu mälu veab juba alt, aga ma tõesti ei mäleta, et algklassides, isegi põhikoolis tegelikult,  et oleks just palju süvenetud pere kulude/tulude poolele või räägitud säästmise vajalikusest. Järgmine lõik postitusest on nii totralt elementaarne, et isegi piinlik on seda kirjutada. 

Naljakas on see, kuidas vanusega inimene muutub. Excel ja mingi eelarvelaadne toode ei oleks minu puhul tulnud veel viis/kuus aastat tagasi eraelus üldse teemaks, aga tänaseks on excel mul koguaeg arvutis lahti. Ma võtsin kuulda targemate nõu ning kui ma sain aru, et mul tegelikult on rahaline seis ikka kehvemast kehvem, siis ma hakkasin märkima üles oma väljaminekuid kulurea põhiselt. No, et näiteks kodulaen, toit, väljas söömine (kaasa ostetav toit), riided, trennid, telefoni pakett jne. Ja ma leidsin kohti küll, kus on tegelikult mõtetu kulu ja selle raha ma võiksin kõrvale panna või kulutada mõistlikumalt. Ma teadsin neid ridu muidugi ennem ka, aga sedasi silme ees reaalsete numbritena mõjus nende nägemine kuidagi konkreetsemalt. Mina näiteks vaatasin üle kuutasul põhinevad teenused. Apple TV, kas ma ikka vaatan seda nii palju? Elisa Raamat, ma tegelikult fännan paberraamatuid rohkem ja ajakirjade osa nad ei suutnud vaatamata aasta aega kestnud jukerdamisele ikka korda teha. Telefonide paketid, perekaardiga sai soodukat. Mul on neid ridu veel, mida ma saan väiksemaks nokkida. Ja säästmine ei tähenda koonerdamist või seda, et me endale midagi ei luba. Tuleb välja, et meil lihtsalt ongi asju, milleta me tegelikult kenasti hakkama saame ja meie elukvaliteedis ei juhtu sellest midagi.

Ja kui nüüd lugeda 2019a finantskirjaoskuse uuringu kokkuvõtet, siis ei olegi midagi imestada, et meil tegelikult mitte just hea rahaline seis on. Tuleb välja, et pikaajalisi planeerijaid ja investeerijaid oli sel ajal vaid 12% elanikkonnast. Suur hulk inimesi ei kogunud üldse mitte mingil kujul mitte midagi. Pere eelarvega tegelemine ei olnud ka mingi tavapärane teema nagu meilgi. Ma saan ühest küljest muidugi aru. Kui sul on ikka päriselt ka nii väike sissetulek, et vaevu jätkub söögiraha, siis on ülikeeruline leida veel võimalus kõrvale panemiseks. Ja noh... siis tuli covid ja ilmselt motivatsioon sellest ei kasvanud. 

Ega meil nüüd ka kuus sajad eurod kuskilt üle ei jää sellest, et ma mõne tellimuse lõpetasin ja toidupoes paremini kilohinda vaatan, aga ilma selleta ei satuks jätkuvalt mingitki senti peidukasse. Ja üldse oleme me korras rahakotist siiski veel väga kaugel, sest ikka tekib neid "oi, seda asja on ikka väga vaja" või "elektriarve tuli veits suurem" perioode, aga me oleme teel. Teel püsimine peab olema motiveeriv. Ma olen leidnud erinevaid meetodeid, kuidas midagi koguda. Näiteks ma tõstan nn söögiraha kohe kuu alguses eraldi kontole, et mul oleks väga selge ülevaade. Mõned koguvad raha nii, et panevad midagigi kõrvale iga nädal. Näiteks kirjutades lipikutele nädalate numbrid ja iga pühapäev tõmmatakse üks lipik ning see summa pannakse eraldi ümbrikusse või kontole või madratsi alla.

No vot, aga mina minaks... mina olen hakanud nüüd oma rahakotil paremini silma peal hoidma küll, aga kurjam... mul on ju kolm last, kellele peab ka midagi õpetama...