Meie kodu lugu ... vol 3

 Kuni meie rahakott kosub järgmised kümme aastat kirjutan ma näiteks mõtetest, mis me maja ostes kaasa saime.

Me elame nüüd siis ca viis km lähimast asulast eemal ja juba maja ostul meid hoiatati, et kui öösel on kõvasti lund sadanud, siis ei ole vaja hommikul tööle kiirustada. Kõik istuvad seal esimeses kurvis. Nii ongi. Vaatamata sellele, et meil käib koolibuss, siis bussivabadel päevadel võib hullu ilmaga vabalt mitu päeva aega võtta kuni tee korda tehakse. Nali on muidugi selles, et maha müüdud auto oli maastur ja loomulikult on meil teist aastat jutti nii vägev talv 😜

Majas on olemas vanad ahjud, aga neid ei ole aastaid hooldatud ja nende seisukord on selline, et neid kasutada hetkel ei saa. No ja väidetavalt ei käi siin üldiselt elekter ära ka. Arved muidugi arveteks, elame üle, kui elektrit oleks. Me oleme elanud sees veidi üle aasta ja meil on elekter ära olnud vähemalt kaheksa korda. Eelmise talve rekord oli 8 tundi. Okei, selle ajaga ei juhtu veel midagi erilist. Joogivee ja midagi hamba alla mitte soojendatavatki saad tuua poest (kui sa sinna pääsed) ja nii ruttu ei jahtu maja maha ka. Aga see talv ei olnud enam vaimukas, kui elekter oli ära üle 30 tunni ja maja temperatuur hakkas langema minu jaoks juba ebamugavale tasemele. Võite arvata, kui "elutänulik" ma olen eelmistele omanikele, et nad ei raatsinud panustada veidikene veel majja, et hoida ahju/pliiti korras. Aga no ei ole hullu, see on meil projektide nimekirjas olemas. 

Ja kolmas mõte... naabrid on küll väga toredad, aga tasub siiski teada, et siin täiega kajab. 😆  Naabrid ja ülejäänud külarahvas on tõesti seni jätnud väga positiivse mulje. See, et siin reaalselt on mega hästi kõike kuulda ei ole minu jaoks probleem. See võib osutuda probleemiks naabritele, sest ma ei ole just kõige vaiksema häälega proua. Vabandused juba ette 😊

Aga see vaikus...meie maja on tee ääres, aga liiklust on siin täpselt nii palju, et hommikul minnakse tööle ja õhtul tuleb see viis autot koju tagasi. Kui ma tirtsuga jalutamas käin, siis ma ikka veel vahel lihtsalt seisma ja olen lummatud sellest rahust, mis siin on.

"Lahe" oli muidugi see, et kui me olime maja ära ostnud, siis alles koitis, et oot oot see ongi ju seesama kant, mis oli mõni aasta tagasi hädas karudega. Korra oligi nii, et jõudsin just jalutusringilt tuppa, kui sain tuttavalt sõnumi, et karu on liikvel. Mõni kuu enne seda hoiatas üks külamees, et nägi karu jälgesid "aga ega sa nii kaugel naguinii ei jaluta vankriga"... ma olin mõlemal korral just tulnud sealt poolt. Aga muidu oli tore, et kuni meie koer ei elanud veel väliaedikus, siis aias kohtas neid nunnukaid. Pildi tegemiseks ei olnud vaja õuegi minna.