Krunniemme sünnilugu

 Ma ei ole varasemalt väga aru saanud blogi pidamise mõttest. Miks inimesed kirjutavad oma eraelust kõikidele? Peale kolmanda lapse sündi olen ma hakanud paljudest asjadest mõtlema hoopis teisiti ja nii sündis ka see blogi. Eelkõige kirjutatakse blogi muidugi vist ikka iseendale, aga samas ma avastasin viimase aasta jooksul, et väga palju tõstatakse teemasid millega ka mina vähemalt osaliselt samastun ning mida ma pean oluliseks jagada ka teistega. 

Aga miks just Krunniemme?

No näiteks selle pärast... Mingi aeg peale tirtsu sündi sattusin lugema värskete emmede vestlust teemal, kuidas keegi midagi jõuab üldse kodus teha. Kõik emmed on erinevad ja kõik, mis ei kahjusta ennast ega teisi on okei, aga mulle jäi silma üks arvamus stiilis "ma ei mõista neid krunniemmesid". Jutt käis sellest, et vabalt võib ju hommikul ärgata enne last, et ennast meikida. Ka dressides ei pidavat olema okei kodus käia, et endal ja mehel oleks ilus vaadata jne. Ja siis mul käis plaks vist peas ära, sest mina olengi krunniemme. Ma ei tõuse enne tirtsu, sest ma tõusen vajadusel sada korda temaga koos keset ööd ja kuna ma aelen jube palju põrandal igasugustes poosides, siis mul on mugav seda teha suvalistes koduriietes. Millegi pärast mainitakse selliseid emmesid tihti kuidagi halvustavalt, aga dressid ja meikimata ei võrdu ju katkised ja mustad riided ning haisev mitu nädalat pesemata olek. Ma meigin, kui selleks on õige aeg. Ma musitan ja kaisutan oma tirtsu nii palju, et ma ei taha mõelda, kas mu puuderdatud põsk ka tema riietele jääb. Kleite ma armastan, aga ka nende jaoks on õigem aeg, kui see, mille ma veedan põrandal istudes eemmm kleidis naisterahvale ebasobivates poosides. Võimalik, et ma olen muidugi liiga tundlik, aga veel ühe vestluse tulemusena sai mulle selgeks, et värsketelt emadelt oodatakse ikka natukene liiga palju ja ehk peaks sellest ikkagi vahel ka rääkima. Äkki, äkki satub minu blogi lugema mõni emme, kes leiab lohutust ja kergendust, et beebi kõrvalt ei pea kõike jõudma. Oma beebile on emme maailma kõige armsam ja kui kõrval on see õige kaaslane, siis ka tema elab üle selle dressiperioodi.  

Lisaks lastega seotud teemadele püüan ma aegajalt kajastada ka maja muutumise lugu. Kangesti tahaks kirjutada renoveerimisest, näidata ehituse protsessi, töövahendeid ja -võtteid nagu see praegu moes on, aga see ei ole mulle. Ma olen see naine, kes avaldab soovi ja teatab tähtsalt..."kui ma oskan sellest unistada, siis on see teostatav". Et siis... veidi klišee vist hetkel Eestis, aga esimese eriolukorra ajal tabas ka meid mõistmine, et me tahame ikkagi päris oma kodu linnakärast eemal. Teate küll seda lugu... kodu tahan, aga raha ei ole. Vaadates Tallinna ümbruses kinnisvara hindasid, siis raha ei tule ka. Nii me siis saime mingi nipiga ca 25km pealinnast vana talumaja. Kui kopikas tekib, siis nokime edasi teha tasapisi, et kohandada maja meie perele sobivamaks. Vahel on tunne, et pubekatest kasvavad suured mehed enne kui me nokitud saame.