Meie kodu lugu... vol 2

 Selleks ajaks, kui me ühe konkreetse pangaga aastateks ennast sidusime oli juba september käes. Notari juures käidud, aga sisse kolida ikka ei saanud kohe.

Üks suurimaid rumalusi, mida kodu otsija teha saab on käia maja vaatamas ilma ehitajata. Meie vähemalt ei jaga asjadest nii palju, et ohukohti ise kohe näha. Meie vaatame, et ah nipet näpet, mis see siis on. Teisest küljest ma kahtlustan, et kui me oleksime käinud igat maja vaatamas koos ehitajaga, siis me ei oleks siiani midagi ostnud. Samas muidugi ega ehitajaga koos ka seinu lahti ju võtma ei hakka teise inimese kodus, et vaadata täpset seisu. Ühesõnaga kasulik oleks kaasa võtta inimene, kes oskaks juhtida tähelepanu võimalikele vigadele, millega hiljem ise tegelema peate. Eriti veel, kui tegu on ca 90 aastat vana majaga, kus ilmselgelt on üllatusi igas nurgas. Need üllatused võivad minna väga kalliks maksma, ajakulust rääkimata. Samas meile tõesti väga meeldis see koht, mis on tegelikult kodu otsimisel ju üks tähtsamaid kriteeriume.

Meie "ah nipet näpet" illusioon hajus kohe, kui majaga lähemat tutvust sobitama hakkasime. Maja oli eelmiste omanike poolt ehitatud ümber paarismajaks. Tegu on tüüpilise talumajaga, selline pikk soolikas, kus ühes otsas olid eluruumid ja teises otsas siis kunagi laut. Kuna küttesüsteem on vähe värskem (õhk-vesi), siis maja keskele oli tehtud nn katlaruum. Me siis vaatasime, et selle saab teha veidi väiksemaks ja mõned torud ringi visata ja saab maja keskelt uuesti ühendada. Mhmh, muidugi. 

Kuna meie õige magamistuba ei ole veel üldse välja ehitatudki, siis oli vaja leida ajutine lahendus... nii umbes sajaks aastaks. Kaotasime siis majast ühe köögi ja tegime sinna enda magamistoa. Lihtne... viskad kapid ja tehnika välja, vahetad tapeedi ja lohistad oma voodi sisse. Mhmh, muidugi! Lõppes see lihtne asi sellega, et me kolisime sisse jõululaupäeval, kolm päeva enne tirtsu sünni tähtaega.

Verandast sai meie uus esik, sest olemasolev esik oli keset maja, kus meil ei olnud ruumi ei riiete ega ka vankri hoiustamiseks. Lisaks kujutage ette, kui "tore" on sügisel keset maja olev avatud esik. Ma ei jõudnud ära koristada soppa ja liiva enne, kui see juba jälle kuskilt tekkis.

Õnneks oleme me pangaga seotud veel 29 aastat. Jõuame seda "ah nipet näpet" asja teha veel päris mitu korda.