Väljakutsetest

 Iga natukese aja tagant hakkab mul vist igav, sest mu aju hakkab selle iga natukese aja tagant genereerima mingeid ideid, et milles võiks endale väljakutse esitada. Põhiliselt on need muidugi seotud sellega, et mulle ei meeldi kaalul kuvatud number, vähene võhm või minu peegelpilt.

Ja nii ma siis mõtlen endale midagi stiilis: 

• kui võtan viis kilo alla, siis luban endale mõne uue (äkki isegi kalli) kleidi;
• käin iga päev viis kilomeetrit;
• sõidan kolm korda nädalas rattaga 30 km;
• lõpetan liha söömise jne jne jne

Saite aimu jah? Sest nii väga, kui ka ei pooldaks ma kogu seda bodypositivity liikumist (mis on super hea suures plaanis ja vajaks üldse eraldi postitust), siis kuskil on siiski reaalsus. Kuskil on siiski see, et ma võin teha rahu oma ümara kujuga, aga fakt on, et see ümara kujuga kaasnev kaalunumber ei tee näiteks teps mitte head minu organitele, liigestele jne. 

No vot nii sai alguse ka see järgmine lugu... Peaks liigutama ennast tihedamini, aga üksinda on ju igav ja mingi suurem motivatsioon võiks olla. Kõndimine mulle muidu meeldib, aga iga jumala päev viis kilomeetrit? Ma ei viitsi. Palju neid radu siin kodu ümber ikka on, igav hakkab. Mõni nädal käid, aga lõpuks on isegi koeral juba kopp ees. Sai siis samasuguse väljakutseid esitava sõbrannaga tehtud diil, et korra kuus võtame ette mingisuguse matka. Ja, et kumbki alt ära ei hüppaks, siis ikka mingi ürituse raames. No, et kui on makstud osalustasu, siis sa ju ometi ei ütle, et ei viitsi. Valisime välja elamusmaratonide hulgast 12km ja 20km matkad. Etteruttavalt võin öelda, et me rohkem sellistele vist ei lähe. 

Enne esimest makstud matka pidi end muidugi veidi treenima ka ja siis sai mindud Käsmu matkarajale. Kokku kõmpisime 16km, mustmiljon tundi. Mega lahe rada! Meile nii meeldis. Raske on saada aru, miks meil kulus üle nelja tunni kõndimisele ja kokku veetsime seal umbes kuus tundi vist, aga samas positiivset energiat sellest matkast jagus veel päris mitmeks päevaks. Eks kulunud aega seletas muidugi see, et oli vaja teha paaaalju pilte, mitu pikniku ja  rajalt kõrvale astumist ning mängida korra ka geopeitust. 

Päeva tipp oli see, et tagasi jõudmise ajaks oli ülejäänud Käsmu ka üles ärganud ja peatänava ääres müüdi vahvleid ning keraamikat.

Miks me ei lähe ilmselt rohkem nendele korraldatud matkadele? Tuleb välja, et meile ikka ei sobi selline karjas trampimine. Looduskaunis kohas tahaks rohkem aega veeta, vabamalt võtta. Karjas tekib minul vähemalt kohe see "viimaseks ma küll ei jää" ja siis ma pusin aina edasi ja ei jõua ringigi vaadata.

Nüüd palun soovitada meile veel mõnusaid matkaradu ja kasulike väljakutseid. Mul oleks ikka kangesti uut kleiti vaja 😉