Kriitik

Meil on olemas igasuguseid kriitikuid. Küll teatri, kunsti või muusika valdkonnas, aga mina hakkan järgmises elus klienditeeninduse kriitikuks. Mind nimelt ikka veel üllatab kohati meie klienditeeninduse tase. Inimesed teevad tööd, loovad oma ettevõtteid, aga kliendiga suhelda ei oska. Ma ei laula seda laulu, et klient on kuningas. Muidugi mitte, aga kui sa juba inimestega tööd teed, siis võiks tiba rohkem sellele ka tähelepanu pöörata, kuidas sa nendega suhtled. Kuidas sinu ettevõtte inimestele tundub?! Kas ma tunnen end oodatuna või ma tarbin sinu teenust ainult selle pärast, et see on näitaks teistega võrreldes palju odavam. Kas sa tahad, et sinu juurde tuldaks, sest sinu juures on hea või selle pärast, et rahakott mujale ei luba minna.

Mind ei häiri üldse, kui toidupoe kassas (või mistahes teise koha kassas) teenindaja mulle ei naerata, aga teretamist eeldan küll. Mina muidugi ei saagi oodata laia naeratust, sest ma ise ei ole eriline rõõmurull 24/7, aga teretan ja tänan ning telefoni ei näpi samal ajal. Kui tulid iseteeninduskassad, siis ma olin kodus kõva lärmaja, et inimesed jäävad ju tööta (see ei ole tegelikult nii mustvalge, ma tean küll), aga tänaseks ma eelistan iga kell omaette iseteeninduskassas nokkimist. Eriti neid, kus ma võin kauba otse oma kotti laduda, sest ma ei osta oma bandele tavaliselt kahte asja just. Eriti peale seda, kui ma sattusin meie ühes toidupoeketis korduvalt peale sellele, kuidas teenindajat teineteist sõimasid klientide kuuldes. Üks saatis teise ikka no nii kaugele pimedasse kohta, et ma küll tagasiteed sealt iialgi ei leiaks.

Miks ma kirjutama hakkasin seda postitust üldse? Karikas sai korraks jälle täis ja kuskile on vaja tühjendada. Nimelt... korraliku tittemammana korraks tekkis soov tellida facebooki kaudu ühelt õmblejalt meriinokombekas. Lappasin tema nn ettevõtte pealehte ja iga pildi juures on märge "tellimus", ei ühtegi hinda. Kirjutasin, kirjeldasin oma soovi ning palusin hinda. Vastuseks sain, et albumite all on hinnakiri olemas. Mul ei olnud nii häda selle kombeka tellimisega seega sinna see jäigi, sest ilmselgelt ma ei olnud soovitud klient. Jah, muidugi ma oleksin võinud ennem tuuseldada põhjalikumalt tema FB lehel igas albumis... ta õnneks ei ole ainukene, kes kombekaid õmmelda oskab.

Teine näide... kolasime eelmine suvi sõpradega veidi ringi ja tahtsime sööma minna. Mingi elukiidetud pitsa koht Lõuna-Eestis. Rahvast oli palju tõesti, peaaegu kõik lauad olid kinni ja kahele perele ühte suurt sobivat lauda kohe vabana ei olnud (väiksemaid oli). Tegime veidi nõutud nägusid toidu ooteaega kuuldes ja lahkusime, sest kuigi me kommenteerisime ja püüdsime välja nuputada, kuidas saaksime end kuskile istutada, siis teenindajaid see ei huvitanud üldse. Samuti ei pakutud meile menüüst ühtegi teist toidu, mille ooteaeg oleks laste jaoks lühem. Mõned nüansid olid veel, aga kokkuvõttes oli selline tunne, et lastega pered (kaks olid vankrilapsed) võiksid parklas autos oma pitsasid närida. Samas, Põlvas on selline nunnu koht nagu Kodukohvik Tillu. Sadasime sinna sisse ja saime ülitoreda vastuvõtu osaliseks. Sobitati kaks lauda omavahel kokku, et saaksime istuda kõik koos, kuigi me isegi ei palunud seda ning teenindajad olid väga osavõtlikud ja märkasid ka lapsi.

Üks viimastest lugudest, mis mind hullult närvi ajas toimus kaubanduskeskuses. Ma niigi lähen keskusesse üsna viimases hädas ja valin siis ka sellise kellaaja, mil peaks olema kõige vähem inimesi ja selle kogemuse kinkijate pärast on omakorda jupiks ajaks poes käimise isu läinud. Valisin siis tirtsule riideid. Kasvab ju see juurikas nii kiiresti. Kassasse jõudes kuulen, kuidas kaks teenindajat omavahel arutavad, et mida need inimesed siin töllerdavad. Kas neil midagi muud ei ole teha. Jõulude ajal olevat olnud sama asi. Ei, neid ei seganud üldse minu juuresolek. Hull tahtmine oli asjad sinna jätta ja minema jalutada. Mille pärast ma seda ometigi ei teinud?! 

Näiteid on muidugi veel. Ma ehk kõlan inimesena, kes ise istub vaikselt omaette kontoris arvuti taga ja kedagi ei näe, aga see siiski nii ei ole. Ma olen ise töötanud kaupluses, aastaid klienditeeninduses ning ka praegu pakun teenust, kus pean aktiivselt inimestega suhtlema. Aga vahe on vist selles, et ma armastan oma tööd ega tunneta kliente koormana. Ehk siis, armsad teenindajat, kes oma tööd ei fänna. Proovige otsida teine töö, kus teid inimesed ei sega.