Krunniemme

Siin ei ole midagi asjaliku lugeda. See on lihtsalt vahutamise postitus, sest viimasel ajal on kuidagi kogunenud seda tunnet, et mul on vaja koolitust, kuidas saata inimesi kaugele ja pimedasse kohta nii, et nad saaks oma piiride ületamisest aru, aga ei solvuks. Ei taha ju kellelegi haiget teha, aga mõned asjad lihtsalt ei ole igaühe asi kommenteerida. Sa ei tea, mida sa oma kommentaariga tekitad. Alles ma jaurasin teemal, et kui raske on olla lihtsalt sõbralik ja nüüd ma otsin nõuannet, kuidas mitte olla sõbralik. Mõni aasta tagasi katkestasin sõbrannaga suhtluse jupiks ajaks, sest ma ei saanud aru tema käitumisest ja mul oli kangesti vaja teda õpetada. Okei, sellest konkreetsest situatsioonist saime lõpuks üle, sest ma leppisin sellega, et igaüks teeb oma eluga, mis tahab ja mis see minu asi on moraali ja eetikat kellelegi pähe taguda. Lõppude lõpuks, mis on minu jaoks eetiline ei pea seda olema teise inimese jaoks... väga tundlik ja segane teema. Selles eluosas suudan juba enamvähem

Ma olen 17+ aastat töötanud seotuna müügi ja klienditeenindusega. Neid kujutatakse ette tihti eraldiseisvatena, aga ma ei ole selles üldse nii kindel, et nad seda on. Jaa, spetsialiseerumine on neil erinevates suundades, aga põhi on minu arvates sama.... kliendi mure lahendamine või tema eesmärkide täitmine. Sa ei saa tegeleda müügiga olemata super hea klienditeenindaja. Samas klienditeenindus peab ka olema tasemel just selleks, et kliendile oma ettevõtet tervikuna nö maha müüa. Lugesin hiljuti raamatut "Kuidas jõuda müügis tippu?", mulle meeldis. E. Lainsalu sulest olen lugenud kahte raamatut tänaseks ja mõlema puhul on kirjastiil selge ja ladus. Raamatu ülesehitus loogiline. Mulle sellised käsiraamatu tüüpi teosed meeldivad, ei mingit üleliia filosofeerimist.... tee x ja y asja ning saavutad z asja. Mulle otseselt uut midagi seal ei olnud, aga mõnus motiveeriv meeldetuletus, et teadmised võivad ju olla, aga neid on vaja lihvida ja rakendada ka käitumises. Ja siis ma jäin mõ

 Mul on mustandis täna üle kümne teema, milles kangesti tahaks arvamust avaldada, aga ma ei oska neid sõnastada nii, et keegi ei solvuks ja, et teemad on kõlaks vingumisena. Teine jupp mustandeid on teemadel, millest ma ei tohi veel ei avalikult ega eraviisiliselt rääkida, sest nohh leping on nii. Äkki kunagi, kui aega on möödas ja poliitkorrektsed sõnad minuni jõuavad siis... Seni aga suvaline heietus sellest, kuidas ma üldse enam titega trippida ei viitsi. Mis trippida, ma ei taha kodukülast enam väljagi minna rohkem, kui ellu jäämiseks vajalik on. Ma ei tea, kas selle taga on vanus, mugavus, laiskus või see, et meil on lõpuks ometi jälle päris oma kodu ja siin on lihtsalt nii hea olla. Nagu te teate, siis meil on kaks teismelist ka kasvamas lisaks kahesele ja ma üldse ei mäleta, et nendega ringi müttamine oleks olnud mingi eriline raskus. Muidugi jaa, lapsega puhkus on selline, et pärast oleks ikkagi endale ka puhkust vaja, aga kuna ma loomult ei ole diivanil vedeleja, siis mulle se

Lugesin ajakirja Eesti Naine novembri väljaandest lugu sellest, kuidas üks ema julges viimase kohukese ära süüa. Loo sügavam moraal oli, et naised on kodeeritud olema eneseohverdaja rollis. Kõik mõeldakse eelkõige teiste pereliikmete heaolu nimel ja seda peetakse iseenesest mõistetavaks. Samas, mis eeskuju me anname sellega oma tütardele. Ma ei saa uhkusega öelda, et mina olen kaa selline ema, kes iialgi viimast kohukest ära ei söö. Söön, tuima näoga söön. Vabalt võin paki krõpse ka nahka pista nii, et veits on süümekaid, aga jään elama. Poisid ei imesta isegi. Samas ma suudan seda teha, sest neil on küllalt ka ilma selle ühe kohukeseta tegelikult kõike. Me ostame nänni koju ja nad laristavad ka oma taskuraha krõpsude ja pepsi peale.  Mingi hetk peale tirtsu sündi mulle koitis, et nii ei saa elada, et ma enda peale ei mõtle. Tirts oli 24/7 minu küljes. Ma jalutasin 4-5 tundi (apsull iga ilmaga), et ta magaks või rippus ta minu küljes toas. Nii mitu kuud, umbes 11 või nii. Ja kuigi ma j

 "Märkidesse" usute? No, et kui näed mingit konkreetset numbrit kellal ja sel ajal midagi soovid, siis see kindlasti täitub? Või näiteks, et sinu ees teed ületanud must kass toob halba õnne? Eelmiste elanike poolt majja jäetud peegel toob halba õnne? Täiendage nimekirja igaüks oma "märkidega" nagu soovite. Ma tahaks öelda nüüd siia väga selgelt, et ma usun või veel selgemalt, et ma ei usu. No tegelikult on nende "märkidega" mul nii, et ma üldiselt leian, et me ise oleme oma õnne sepad. Samas kui otsida, siis leiab igale asjale mingisuguse müstilise seletuse. Jube hea on siis ju halvas juhtumises süüdistada mingit kõrgemat jõudu. Tegelikult olid ise loll. No näiteks lindude lendamine vastu kodu akent pidavat ka mingit paha asja tähendama, ma olen nagu kuskilt kuulnud. Aga meie majal on mingi mustmiljon akent ja me elame maal, siin ongi totaalne linnupark. Pesitsusajal ei saa oma aiaski rahus ringi liikuda, sest pääsukesed, rästad, kuldnokad ja muud tegelase

Kuna ma olen raskekujuline merehaige, kelle kõige mugavam viis reisimiseks on isiklik auto ja eelistatavalt ise roolis ka, siis mul ei ole just palju võimalusi maailma avastamiseks. Lennukiga olen ma lennanud täpselt kaks korda, Taani ja mõned päevad hiljem koju tagasi. Peale sinna lendu istusin ma vist 1,5 tundi tee ääres äärekivil maas, sest mul oli lihtsalt nii mega halb olla, aga samas tagasilennul ei olnud mul mitte midagi viga. Laevaga/paadiga/praamiga on minu lagi sõit Saaremaale (rahuliku ilmaga) ja kiirkaatriga Aegnale (5 minutit sõitu). Paradoksaalsel moel mulle siiski väga meeldib ringi liikuda, näha uusi kohti ja vaatamata merehaigusele tahan ma olla maksimaalselt palju just veekogude ääres. Oleme tavaliselt pulma-aastapäeva paiku käinud Saaremaal puhkamas lastega (jaaaa, meie olemegi need hullud, kes isegi nn pulmareisile läksid koos kahe väikese poisiga). Covid (mis sulges kõik uksed ning  tühistas ka meie Norra reisi) ja tirts (kes ei salli pikki autosõite) lõid meie tra